Merle Liinsoo on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuuripärandi loovrakenduste õppekava magistrant, kes töötab Ugala Teatris grimmiala juhina.
Küsisime Merlelt, mis tõi teda õppima kultuuriakadeemiasse, kuidas toetab õppekava tema huvi parukate vastu ning kellel soovitab Merle tulla õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppekavale.
Mis tõi sind õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppekavale?
Töötan teatris grimeerijana. Oma põhitöö raames puutun palju kokku erinevate parukatega ning sealhulgas teen ka ise parukaid. Nagu iga töö puhul, kerkivad ka parukaid tehes aeg-ajalt esile küsimused, millele otsin vastuseid ja lahendusi.
Samuti tunnen koondatud infost puudust parukate tegemist juhendades. Teen seda oma kogemuse pinnalt, kasutades erinevaid tõlkematerjale. Korralikku alusmaterjali, millele toetuda, ei ole. Eesti teatrites töötanud ja hetkel töötavad parukameistrid on kaardistamata ning nende töö ja teadmised on süsteemselt talletamata.
Lisaks on süsteemselt talletamata erinevatel aegadel kasutusel olnud töövõtted, materjalid ja vahendid. Esile on kerkinud vajadus sellele valdkonnale pühendatud akadeemilise alusmaterjali järele. Arvan, et väga vajalik on informatsioon kokku koguda, et sellest saaks süsteemne teave parukaid tegevatele inimestele ja kõigile huvilistele.
Otsus teemasse süveneda tõi mind õppima kultuuripärandi loovrakenduste õppekavale ning hetkel kirjutan magistritööd teemal “Parukate valmistamine Eesti teatrites”.
Kuidas toetab kultuuripärandi loovrakenduste õppekava sind antud uurimustöös?
Peamine, millega kultuuripärandi loovrakenduste õppekava on mind uurimisteekonnal toetanud, on lähenemisvõimaluste tutvustamine ja süsteemsuse loomine. Tunnen, et õppejõud hoiavad mu teekonnal silma peal, küsivad küsimusi ja aitavad hoida fookust.
Kellel soovitad tulla õppima kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppekavale?
Mina otsisin maa ja mere tagant, risti ja rästi ning enda arvates üsna põhjalikult võimalust, et tegeleda süvitsi mind paeluva teemaga ning seda uurima hakata. Sain aina vastuseid, et minu teema ei paigutu õppekavadesse.
Ühel päeval nägin juhuslikult Facebooki uudistevoos infot kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppekava kohta. Kui postituse avasin ja lähemalt lugesin, läksid mu silmad põlema – äkki see ongi see, mida otsinud olen? Otsustasin kandideerida. Tahan julgustada enda näitel kõiki neid, kes ei kuulu nn “klassikalisele” käsitööväljale ja tunnevad, et soovivad läbi pärandkultuuri mõtestada ja uurida oma eriala või tegevust.
Minu senine õpingute aeg kultuuriakadeemias on olnud väga põnev ja rikastav. Lisaks huvitavatele inimestele ja põnevatele teemadele, olen vaimustunud võimalusest olla taas tudeng. Lühidalt öeldes on igavesti vahva käia jälle koolis. Mul on koolikott, pinal, kodutööd, tähtajad, eksamid, arvestused ja adrenaliin. Pea on täis mõtteid ja ideid. Arvan, et mu maailmapilt on palju avaram.
Millise ühe sõnaga kirjeldaksid kultuuriakadeemiat?
Loovalt akadeemiline ja praktiline. Ühe sõnaga ei tule kuidagi välja. 😊
Õppekava annab pärandtehnoloogidele ja pärimusmuusikutele teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste lõimimisel tööriistakasti, et isikupäraselt kohandada kultuuripärandi käelisi ja muusikalisi avaldumisvorme tänasesse päeva ja tulevikku.
Spetsialiseeruda saad kas pärandtehnoloogiale või pärimusmuusikale. Lisaks on valida veel kolme suuna vahel, näiteks võib pärandehituse taustaga praktik valida arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise (õpe toimub Eesti Kunstiakadeemias ja on üliõpilasele tasuline). Sul on valida ka arvukate valikainete vahel. Peale selle saad luua hoopis oma individuaalse õpitee või kasutada välisõpirände võimalusi.
Õpe Viljandis on korraldatud paindlikult ning vastab töötava inimese vajadustele ja võimalustele - õpe toimub sessioonõppe vormis kaks korda kuus. Õppekava läbimine loob suurepärased eeldused rahvuslikku identiteeti tugevdavate loomeprojektide, toote- ja teenusedisaini, koolituste jmt sünniks pärandtehnoloogia või pärimusmuusika vallas.
Meil magistrikraadi saanud on nimekad loovisikud, käsitöö- või pillimängu meistrid, toote- või teenusedisainerid, koolitajad, loomeprojektide vedajad või nõustajad.
Loe lähemalt SIIT.