Omakultuuri teesid

Üksikisiku osas on meie omakultuuri protsessile loomuomane:

• tegija isiklik suhtestatus tegevuses – suhe tehtavasse/loodavasse (mistahes see ka pole) on isiklik ja hingestav, mitte mehaaniline ja konveierlik. Pigem heas mõttes käeline/käsitöölik kui keskpäraselt “kunstiline” ja steriilne;
• võimalikult kõigi osalusvõimalikkus protsessis – st, et omakultuuri protsess pigem haagib kõrvalvaatajat kaasa, kui surub teda kõrvale. Omakultuur on avatud organism (mitte suletud masinavärk), mis liidab inimesi vastutustundlikus ühistoimes.

Ümbritseva osas on meie omakultuuri protsessile loomuomane: 

• paikkondlikult jätkusuutlik toimetamine – st, et iga asi leiab aset teadvustatud keskkonnas, mida tajutakse ja millega arvestatakse nii ökoloogiliselt kui sotsiaalselt. Toimeala on pigem piirkondlikult reaalne kui suurmastaapselt hägustuv.
• teadmusväljal meistrina toimetamine - infoühiskonna võimalusi rakendatakse omakultuuri ja omariikluse arendamiseks. Pärandinfo talletatakse ajarütmi kandvasse vormi.

Muu “kultuurilise” vaatevinklist on meie omakultuuri protsessile loomuomane:

• pärimuse loov rakendamine – ehk kohaliku aegruumiliselt minevikulise tundmaõppimine, tundmine ja mõtestamine kaasajas tegevuses;
• kriitiline suhtumine rahvusromantilisse – ehk teatavate omaaegsete oluliste, kuid praegusest tegelikkusest möödavaatavate mõtte- ja väljendusmallide vältimine või värskendamine;
• Eesti kultuuride tundmine ja integreerimine – ehk sisuline huvitumine eestimaise eluga seotud olnud ja seotud olevatest erinevatest etnilistest, sotsiaalsetest, paikkondlikest ja ajastulistest kultuurkondadest;
• avatus lävimiseks teiste kultuuridega – ehk võime olla kompleksivabas dialoogis teiste maailmas toimivate elutervete ja elusäästlike (pärimus-)kultuuridega;
• globaalkultuuri kurnamine ja kodustamine – ehk võime filtreerivalt ja valivalt ümber käia näo ja juurteta massikultuuri tulvaga sellest endale kasulikku ja vajaminevat välja selekteerides.

Meie omakultuuri protsess on:

• terviklikkuse perioodiline taaskorrastamine – saavutatud kvaliteetseisundi pidev tunnetamine ning selle müstilise mõnu korrapärane enesele teadvustamine, mitte enese sellesse unustamine, kapseldumine ja loodu laguda laskmine;
• dünaamiline tasakaalustatus väärtustamistelje ümber – saavutatud kvaliteetseisundi elususe tajumine ja pidev tasakaalus hoidmine kõiksuse anumas.