JÄRELVAADATAV: Timo Marani loeng "Kliimakriisist ja tasaarengust semiootiliselt"

Kriisist mõeldakse sageli kui katastroofist, mille tõttu meie elukvaliteet langeb. Märkamatuks jääb aga tõik, et kriis on eelduseks elukvaliteedi tõusma hakkamisele. „Kriis annab võimaluse suunata kultuuri paremale rajale,“ tõdes Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran 9. mail omakultuuriakadeemias peetud loengus  „Kuidas tuua tähendus tagasi maailma, mida me jagame teiste liikidega? Kliimakriisist ja tasaarengust semiootiliselt“.

Globaalset kliimakriisi ei saa lahendada ainult tehnoloogiliste vahenditega, selleks on vajalik muutus liiga mastaapne. Sel sajandil kujunenud tasaarengu (degrowth) liikumine kritiseerib kasvule orienteeritud majandusmudelit, propageerib üksikisikute lihtsamat elustiili, uute sotsiaalse sidususe vormide tekkimisest ja muutust toetavate kultuuritekstide loomist.

Majanduskasvu kõrval saame rääkida semiootilisest kiirenemisest kui kommunikatsiooni kiirenemisest ja märkide kokkukuhjumisest. Semiootilisel kiirenemisel on negatiivne keskkonnamõju, kuna märgid kehastuvad meie tarbekaupades, kommunikatsioonitehnoloogias ja infrastruktuuris, mis kõik vajavad ainet ja energiat. Seega ei saa kliimakriisi vaadata väljaspool ühiskonna ja kultuuri arenguid  – tänane kliimakriis on ühtaegu ka kultuurikriis.

Samas saavad kirjandus ja teised kultuurinähtused aidata kliimakriisiga kohaneda, kuna suurendavad empaatiat ning mõjutavad inimese hoiakuid ja käitumist. Semiootika vaatenurgast on kriisi põhiküsimus, kuidas tuua tähendus tagasi maailma, mida me jagame koos teiste liikidega. Keskne mõte, mille ümber saab korraldada tasaarengu üleminekut, on arusaam, et tähendus tuleneb eelkõige semiootilisest osalusest konkreetsetes elatud ökoloogiates (kultuurilistes, sotsiaalsetes ja looduslikes).

Vaata videosalvestust