Head kolleegid ja üliõpilased!
Soovin teile õnnelikku uut aastat! Paljud meist usuvad, et aastanumbri vahetus annab hea võimaluse puhtalt lehelt alustada, teatud tegevusi või harjumusi revideerida ja uusi eesmärke seada. Mõnes mõttes see ju nii ongi, kuid selline lähenemine on veidi pinnapealne. Nagu ütleb Seneca, kaugetele maadele reisimisega on see probleem, et me tuleme iseendaga kaasa. Me omistame mõnele konkreetsele sündmusele liiga palju, saamata aru, et lahendus on siin samas käeulatuses, just praegu, igas hetkes.
Minu eelmise aasta üks põnevamaid lugemisi oli briti ajakirjaniku Oliver Burkmani raamat „Neli tuhat nädalat: ajajuhtimine surelikele“, kus ta läheneb ajajuhtimise teemale palju sügavamalt ja avaramalt kui tavapärane „10 praktilist nippi, kuidas veel efektiivsemalt tegutseda“. Ta toob fookusesse inimliku piiratuse ja sellega leppimise teema. Vähe sellest, kuidas mitte üksnes leppida, vaid ammutada rõõmu ja rahu tõdemusest, et meil on siin maailmas aega keskmiselt neli tuhat nädalat. Tavapärase kõrvalejäämise hirmu (ingl fear of missing out) asemel peaksime mõtisklema kõrvalejäämise rõõmu üle (ingl joy of missing out). Kõigi põnevate ja toredate inimestega sotsiaalmeedias ei saa ega olegi vaja suhelda, igale poole ei saa ja pole ka vaja reisida, kõigi põnevate erialade ja ka hobidega ei saa ega polegi vaja tegeleda. Burkman viitab Heideggerile ja ütleb, et meie aeg ja olemine on lahutamatu tervik, mistõttu pole mõtet rääkida ajast kui millestki, mis on meist väljaspool, millestki eraldiseisvast, mida tuleb efektiivsemalt tegutsedes juurde võita või millega võidu joosta.
Mõned asjad, näiteks erialase meisterlikkuse saavutamine, hea toidu valmistamine või romaani lugemine nõuavadki aega. Võti on kohal olemises, protsessi tunnetamises ja nautimises, igast hetkest rõõmu tundmises. Just see praegune hetk ongi see, mis meil päriselt on, minevik on möödas ja tuleviku osas pole kindlust. See siin ongi meie elu, mitte kuskil teises kohas või abstraktses tulevikus, mille nimel asju teeme, aga mis kunagi kätte ei jõua. Seda mõtet kannavad ka Alliksaare luuletuse „Aeg“ esimesed read:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Ma soovin, et see aasta oleks meile kõigile kohal olemise aasta. Et me oskaksime rõõmu tunda igast hetkest – just neid tegevusi tehes, just nende inimestega suheldes, kes on meie ümber; just selles ajas ja ruumis. Selles perspektiivis võivad ka kõige tavalisemad igapäevased tegevused olla erilised, olgu selleks loengud, pilli harjutamine või poest õhtusöögi materjali ostmine. Imeilusat, rõõmsat ja meeldejäävat aastat meile kõigile!
Juko-Mart Kõlar
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia direktor