Tunne meie inimest: Tiiu Tamm
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA etenduskunstide õppekava programmijuht Tiiu Tamm.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
Kõige rohkem toidab vaimu ja keha looduses olemine, kas siis raamatuga kaunis kohas pikutamine või ka paradoksaalsel viisil enduuro mootorrattaga metsa minek. Mootorratas võimaldab jõuda kohtadesse, kuhu muidu kunagi ei satuks. Kui oled jõudnud kohta, kust ei paista mitte midagi peale metsiku looduse ja vaikus on täiesti kurdistav ... Lihtsalt seista ja imeda endasse uut jõudu, see on vägev tunne. Vaimu toidab kindlasti ka reisimine, eriti teatrifestivalide külastamine. Näha milliste teemadega teistes riikides tegeletakse, kuidas mõeldakse ja milliste vahenditega väljendatakse – sellised kogemused on alati väga silmi avavad ja harivad ning annavad palju uut energiat. Alati olen tänulik selle eest, kui jääb aega lugeda või midagi uut õppida.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Varem loetutest on kõige teravamalt meeles Gabriel Garcia Márquezi “Armastus koolera ajal” ja Pär Lagerkvisti “Kääbus”, mis on ka praegu väga aktuaalne, oma peategelase elust irdunud ja hukutust toova maailmavaate tõttu.
Viimasel ajal olen hakanud väga nautima maagilist realismi, ka üldisemalt teoseid, mis kannavad oma atmosfääri ja poeetikaga. Viimati loetutest nautisin väga Ben Okri “Arkaadiat”. Uus huvitav avastus on eesti juurtega rootsi autori Mare Kandre “Kurat ja Jumal”, mis on allegooria hea ja kurja paralleelsest kulgemisest maailmas. Mare Kandre on väga huvitav persoon ja väga omapärase käekirjaga kirjanik, kahju, et teda Eestis nii vähe teatakse.
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
See on huvitav, kuidas perspektiivid vaid mõne päevaga täielikult muutuda võivad. Veel nädal aega tagasi oleksin osanud sellele küsimusele vastata, nüüd aga tunduvad kõik sündmused üsna kauged ja tühised. Kustumatu mulje jätab see, kuidas inimesed praegu külg külje kõrval seisavad. Teistpidi teeb see ka väga palju valu, et oleme oma ühtsuses nii abitud ja peame Ukrainas toimuvaid sündmusi lihtsalt pealt vaatama. Muidugi saab annetada ja abistada aga ometigi ei peata see hävingut, kõik muudkui kestab ja kestab…
Nüüd tunduvad veelgi olulisemad lihtsad asjad nagu metsik loodus ja tähistaevas õhtul maakoju jõudes – tohutu ilu ja rahu, muidugi ka võimalus ennast vabalt väljendada ja teineteisele toeks olemine. Loodan väga, et inimesed leiavad piisavalt empaatiat, et olla teineteise suhtes mõistvad ja toetavad, olenemata rahvusest ja päritolust. Ukrainlaste kannatustega ei ole see muidugi võrreldav, aga kannatavad ka vene juurtega inimesed. Eriti praeguses olukorras ei tohi valida pooli rahvuse järgi, vaid peame ühtsena seisma ühe julma ja reaalsusest irdunud mehikese vastu.
Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Olen saanud kinnitust sellele, mida olen alati arvanud: inimesed on kõige olulisemad. Ükskõik mis alal tegutseda, kõik algab inimeste omavahelisest klapist ja suhtlemisest. Enamasti on inimestel teineteisele väga palju anda ja kui suudetakse teine pool ära kuulata ning leida ühisosa, siis võib sündida midagi imelist ja vägevat. Tänapäeva maailm ei ole (või vähemalt ei olnud) suurte autoriteetide maailm, vaid koostegemise ja ühisloome maailm. Väga sümpaatne on näha, et selline suhtumine on kandnud ka tudengitega suhtlemisse. Kuna maailm muutub nii kiiresti, ei saa me õppejõududena eeldada, et me teame kõike. Ülikooli tulevad noored elavad mõnes mõttes hoopis teistsuguses maailmas ja nii nagu meie saame nendega jagada oma kogemust ja teadmisi, on ka meil nendelt midagi õppida. Peame ka arvestama sellega, et need noored, kes momendil asuvad õppima näiteks etenduskunste, on ka ise uus etenduskunstide publik. Seega ei saa me neile peale suruda oma maitset või arvamust, saame ainult anda nii palju teadmisi ja oskusi kui võimalik. Noored ise valivad oma õige suuna.
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?
Muidugi on see mind muutnud. Loodan, et muudab ka edaspidi ja ikka paremuse poole. Töö tudengitega on pidev enesearendamine. Praktikuna olen läbi elu pidanud pigem tegutsema ja analüüsimiseks on jäänud vähem aega. Olen väga tänulik selle eest, et akadeemias töötamine annab võimaluse asjade üle järele mõelda ja kolleegide ja tudengitega erinevatel teemadel arutleda. Ma ei ole kunagi nii suures kollektiivis töötanud, kompromisside leidmine ja arvamuste kirjususes parima ühise otsuse tegemine on väga huvitav ja mõnus väljakutse. Kui minnakse ühise eesmärgi poole ja kõik saavad aru, mille nimel tegutsetakse, siis leitakse enamasti ka parim ühine lahendus.
Küsimus eelmiselt vastajalt: „Milline oli Sinu uusaastalubadus?
Viimastel aastatel ei ole ma uusaastalubadusi andnud. Pigem sean eesmärke läbi aasta, leian hetki oma tegevuse analüüsimiseks ja vajadusel muudan kurssi. Katsun mitte kinni hoida sellest, mis halvasti läks ja vaadata tulevikku. Viimasel ajal olen peas palju tööd teinud sellega, et olla võimalikult vähe kinni eelarvamustest ja katsuda lahti lasta paratamatust kibedusest, mis koos elu kulgemisega kaasneb. Vahel see õnnestub, vahel mitte, on veel millega tööd teha…
Küsimus järgmisele vastajale
Kuidas leiad praegusel ajal olulisuse ja rahu oma igapäevategevustes/loomingus?