Tunne meie inimest: Sergei Drõgin
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA kultuurhariduse osakonna seikluskasvatuse õpetaja Sergei Drõgin.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
Tegelen langevarjuspordiga. Olen ka tandem-instruktor ehk hüppan koos „reisijaga“ ühe langevarjuga. Praeguse seisuga on minu üldine hüpete arv läinud üle tuhande. Selline vaba lendamine on ikka võrratu asi! Saab isegi pilvi käega katsuda… Ka meditsiin võlub mind. Olen massaažikooli õpilane. Tegelikult inimese anatoomia on sama lõputult huvitav nagu tähistaevas. Lugemine pakub ka võimalust vaimset janu kustutada. Kuigi noorena ei tundnud ma selle vastu suurt huvi. Seetõttu tean, mida tudeng mõnikord tunneb, aga olen kindel ka selles, et see aeg neil veel tuleb.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Kõnetanud on pigem üheteemalised raamatuid. Paar aastat tagasi leidsin Kuusiku lennuväljal, kus me hüppame, ühes vanas laos kasti vanade raamatutega, mis põhinevad lendurite elu faktidele, nende tunnetele, mõtetele, juhtumitele, saatusele. Sellest kastist on 38 raamatut juba läbi loetud ning jäänud on viimased 8. Kunagi tahtsin ise lenduriks saada, vahest sellepärast kõnetab see teema mind siiani. Nooruses üritasin kolm korda lenduriks saada, aga elul olid minuga teised plaanid.
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
Kaks aastat tagasi olin paar nädalat massaažipraktikal Maltal ja seal oli MERI! Sellist merd ma nägin esimest korda oma elus. Ta oli värvikas, võimas, võluv, elav, uskumatult läbipaistev ja lõpmatult soe! Ma imestasin ja rõõmustasin tõepoolest nagu väike laps. Võiksin väga pikalt kui mitte vees, siis lihtsalt mere ääres olla.
Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Üks idamaine vanasõna ütleb: „Keegi, ei ole Sulle sõber. Keegi ei ole Sulle vaenlane. Vaid igaüks on Sinu jaoks – ÕPETAJA.“ Just nii ma ka vaatan inimesi, kes mind ümbritsevad, kaasa arvatud kolleege. Keegi õpetab mind optimistlikult asju nägema, keegi arukalt asjadesse suhtuma, keegi on minu jaoks kannatlikkuse eeskuju, keegi õpetab paindlikkust, keegi viha taltsutama jne. Siin pigem tahaks öelda Jaan Kaplinski sõnadega, aga kohandatud sellele olukorrale:
„…Ma tean ma ei unusta
kunagi seda päeva
kui adusin et saan
tänada TEID
hea ja halva eest
truuduse ja truudusetuse
eest - kõige
eest mida olen saanud tunda
TEIE pärast ja
TEIEGA koos.“
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine Sind on muutnud?
Ained, mida annan, teevad tööd ka minuga. Näiteks, aines „Viha valitsemine“ ütlen ausalt tudengitele, et kõik, mis ma siin räägin, ei ole öeldud ainult neile, vaid ikka ja jälle iseendale. Mul on elus vedanud – ma arendan ennast ning saan selle eest veel raha. Nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, aga see on tõsi.
Küsimus eelmiselt vastajalt: "Mida oled õppinud üliõpilastelt?"
Olen õppinud, õpin ka praegu ning arenguruumi on siin küll ja veel… Mul ei ole lihtne tänuavaldust vastu võtta. Ma olen tõsiselt veendunud, et kui kellelgi tuleb midagi hästi välja, on see just tema saavutus, sest ta ise siiralt soovis seda! Hiljuti kirjutas mulle üks akadeemia lõpetanud tudeng pika tänukirja ning ma mõtlesin kaua, mida vastata. Kahe nädala pärast võtsin end ikkagi kokku ja vastasin, loodan, et õigesti.
Just hiljuti tänasid mind kaks tantsutudengit koostöö eest meloniga, kuid ma püüdsin selle kohe tagasi anda. Ja sel samal hetkel tundsin kohe, et see näeb väga tobe välja. Võtsin end taaskord kokku ja andsin võimaluse tudengitel ennast hästi tunda. Mulle ei meeldi liigne, justnimelt postiivne, tähelepanu. Laitmist ei karda, pigem kiitusega ei tea ja ei oska midagi ette võtta.
On selline fraas: „Me kõik oleme loodud inimesi armastama ja asju kasutama“ ning mitte vastupidi. Kui ma meenutan neid sõnu, siis mulle meenub üks tudeng, kes on minu jaoks selles elav ja särav positiivne eeskuju.
Küsimus järgmisele vastajale
Miks Te teete seda, millega Te tegelete?