Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA kunstide ja tehnoloogia õpetaja programmijuht Piret Viirpalu.
Vaba aja, mida kahjuks palju ei ole, püüan veeta pere seltsis. Minu 17- ja 23-aastastest tütardest on sirgunud suurepärased kaaslased, kellega koos häid filme vaadata, kontserdil ja kohvikus käia ning muidu maailma asjade üle arutada. Selleks aga, et vaimujõudu jätkuks, püüan võimalikult palju liikuda.
Pean tunnistama, et ei mäletagi, millal viimati mõne ilukirjandusliku teose algusest lõpuni läbi lugesin... Küll aga on mind läbi aegade kõnetanud Doris Kareva luule. Kõnetab kirjandus, mis tekitab tundeid, haarab kaasa, paneb mõtlema eksistentsialistlike küsimuste üle. Kõige eredam mälestus pärineb lapsepõlvest, kui ema meile "Pal-tänava poisse" ette luges ja kuidas me kõik nutsime, kui Nemecsek suri. Viimati lugesin Toomas Jürgensteini "Kus Sa oled taevas".
Arvo Pärdi ja Mihkel Pärnoja kontsert "Südaöine" Tallinna Jaani kirikus eelmise aasta novembris.
Seda, kui oluline on päriselt koos olla, üksteist märgata ja süüvida lisaks vormile ka sisusse.
Kultuuriakadeemias töötamine on minu ellu toonud palju uusi inimesi, kogemusi, olukordi, kus olen pidanud oma mugavusstsoonist välja tulema ning kõik see on kahtlemata arendav olnud.
Tahaksin saada paremaks ajaplaneerijaks, et rohkem lähedastega koos olla, lugeda, joonistada, maalida ja nagu Fred Jüssi väga tabavalt seda tegevust on nimetanud – molutada.
Mida teed esimese asjana, kui see kole COVID-19 järsku kaob?