Tunne meie inimest: Marko Mägi
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA muusika õppekava programmijuht ja rütmimuusika teooria õpetaja Marko Mägi.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
Keegi ütles kunagi, et elu on üks sagimine ja sigimine ja selle nimel õgimine. Aga sõnade järjekorda võib ümber ka tõsta ja tulemus on sama. Jätame sigimise praegu kõrvale, siis keha toidab tõesti õgimine. Aga, et seda teha oleks põhjust, siis proovin palju sagida. Põhiline füüsiline tegevus on viimasel ajal jalgratta sõit. Sügis-talvel sõidan rohkem toas. Selleks ei peagi olema tänapäeval tohutu suur tuba, et rattaga ringi sõita, vaid nagu orav rattas väntad. Ja ma väntan tundide kaupa. Samal ajal on võimalik isegi vaimu toita – kuulates mõnda head raadiosaadet või vaadates head filmi.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Viimane suurem mõjutaja oli munkpreester Rafael Noica "Vestlused kloostris". See raamat avab päris palju ka Arvo Pärdi mõtte- ja vaimumaailma. Igatahes väga huvitav oli lugeda, kuidas on võimalik olla ja elada kardinaalselt teistsugustes kvaliteetides, kui meie argiteadvus ette söödab.
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
Viimane sihtkoht, mis on mulle kustumatu mulje jätnud, on Tokyo. Pradoksaalsel kombel ma sinna veel jõudnud ei olegi, aga vahetult enne pandeemiat sai isegi lennupilet sinna ostetud, mis nüüd ootel on. Aga kõik, kes seal käinud on, ütlevad, et täiesti eriline kogemus, nii et küllap ta mulle ka kustumatu mulje jätab. Viimastest sündmustest tooks esile VIljandi kitarrifestivali selle aasta peaesineja Anders Jormini duokontserdi koos Teemu Viinikaisega. Kitarr-kontrabass on üldse mu üks lemmikkoosseise ja need mehed tegid tol õhtul suurt ja meisterlikku kunsti.
Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Üks mu kolleeg jaotab inimesed madala ja kõrge energiaga tüüpideks. Teisisõnu, kas patarei on täis või tühi. Nii et ma olen temalt õppinud proovida olla aktiivse ja positiivse eluhoiakuga. Teine teema, mida olen kolleegilt õppinud, et tudengeid peab armastama isegi siis, kui ta on laisk ja rumal, või mis iganes negatiivseid epiteete me lisame. Siis on põhjust just oma pedagoogivõimed proovile panna ja eriala õpetamisest jõuda ka kaugemale, isiksuse kujundamisel anda oma positiivne panus.
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?
Neid tahke on palju. Ma olen siin ligi 20 aastat töötanud, nii et akadeemia on mind vanemaks muutnud. Muusikalises mõttes on ka palju muutnud. Siia tulles olin ma hinges ja ka praktikas jazzi-mees, aga Viljandis on võimatu jääda puutumata pärimusmuusikast, nii et minu muusikutee on tänu sellele koolile kaldunud tugevalt pärimuse poole. Minu karjäärikurv ei ole väga kõrge kaarega kulgenud, mis tähendab, et kultuuriakadeemiasse tulin ja siia olen kinni jäänud. Nii et see kool on mind muutnud viljandlaseks.
Küsimus eelmisest vastajalt: "Milline on Sinu ideaalne reede õhtu?
Reede õhtu ise ongi juba ideaalne. Oleviku teeb talutavaks või isegi rõõmsaks teadmine helgest tulevikust ja reedel ongi just see tunne, et kõik toredad asjad ootavad nädalavahetusel ees. Ja kõige parem nädalavahetus on see, kui kalender on täitsa tühi ja mitte midagi ees ei oota. Nii et jälle paradoks. Aga ideaalne reede õhtu on ka kuuma sauna, heade sõprade ja mõõduka koguse karastava joogiga.
Küsimus järgmisele vastajale
Millise muusikaalbumi ja millise raamatu võtaksid kaas üksikule saarele?