Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA huvihariduse õpetaja Külli Salumäe.
Vaatamine, kuulamine, kompimine, haistmine, maitsmine – soovitavalt tasakaalus. Püüan olla igal pool ja igal hetkel kõigi meeltega kohal, muidu pole hiljem millestki mõtelda.
Vaatan korduvalt filme ja teatrietendusi, mille tekste, lavastaja- ja näitlejatöid imetlen.
Kuulata eelistan baroki- ja klassitsismiajastu muusikat – eriti üksi autoga sõites.
Looduslikest materjalidest, käsitööna valmistatud tarbe- ja iluesemed kutsuvad katsuma ja kasutama.
Looduse lõhnad: metsa- ja mere, lume- ja liiva, õitsemise ja koltumise jm peavad mind igapäevaselt ümbritsema.
Maitsete mitmekesisuse kogemine on inspireeriv.
Minu jaoks on olemas vaid kahte sorti nähtused, sealhulgas raamatud – ühed, mis kõnetavad ja teised, mis seda ei tee. Kui keegi või miski on tähenduslik, ei ole võimalik mõõta, kas vähem või rohkem, tuleb hakata otsima sõnu kirjeldamiseks, kuidas ja miks.
Loetlen mõned raamatud, mille olen viimaste aastatel endale koju muretsenud, sest aeg-ajalt on vajadus neid uuesti sirvida – et ajatud väärtused meeles püsiksid.
Jaak Jõerüüt „On nagu on“.
Tõnu Õnnepalu triloogia: „Pariis“, „Aaker“, „Lõpmatus“.
Elisabeth Strout „Olive Kitteridge“.
Robert Seethaler „Kogu elu“.
Charlie Mackesy „Poiss, mutt, rebane ja hobune“.
Pia Callesen „Ela rohkem, mõtle vähem“.
Viini Filharmoonikute uusaastakontsert 2022 – juhatas Daniel Barenboim, keda dirigendina sügavalt imetlen.
Raske on määratleda, millal TÜ VKA kolleegidelt, kellega aastaid kõrvu töötatud, midagi õppinud olen. Pigem on see pikk, kestlik rikastumise teekond olnud. Käesoleva õppeaasta vältel on minu erialaste oskuste täienemisele tõhusalt kaasa aidanud TÜ õppedisaineri Marju Piiri individuaalkonsultatsioonid ja Angela Jakobsoni täienduskoolitus õppejõudude tööstressiga toimetuleku teemal.
Olen olnud kultuuriakadeemiaga seotud täpselt poole oma elust, ilmselt oleks õigem püüda sõnastada, kelleks ma olen kultuuriakadeemias kujunenud? Kolmekümne aasta vältel on lõviosa minu elu olulistest kohtumistest teoks saanud tänu kultuuriakadeemiale. Ehitajad ja lammutajad, vaimustajad ja nörritajad, toetajad ja pidurdajad – neil kõigil on mõningane kaasautorlus selles, kes olen täna. Olen tänulik.
See võiks olla mõni noorematest eesti naislauljatest, keda imetlen nii vokalistina kui isiksusena, näiteks Kadri Voorand või Rita Ray (Kristi Raias).
Missugune on esimesena meenuv põhimõte, mille oled ellu kaasa võtnud oma emalt või isalt?