Tunne meie inimest: Katrin Tambet

Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA taseme- ja täiendusõppe peaspetsialist Katrin Tambet.

Image

Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?

Kindlasti perega koosolemine. Mul on neli imetoredat last, kellest kolm on juba täiskasvanud ja kel kõigil on toredad kaaslased. Nii on meie perering kokku saades päris suur, sh vanem tütar, kes juba mitmeid aastaid USAs elab ning veebi vahendusel ühineb. Tänu lastele, nende kaaslastele ja sõpradele, segunevad meie koosolemistes mitmed keeled ja kultuurid ja loomulikult saadab meid alati imeline muusika. Kui mu lapsed olid väikesed, võtsin neid endaga kaasa pärimusmuusika festivalile ja kõik nad on õppinud või õpivad praegugi muusikat. Tänasel päeval tunnen juba, kui palju minu maailm tänu lastele avaramaks on saanud. Naudin väga ka neid autosõite, kus kuulan oma laste loodud pärimuslike juurtega maailmamuusika liste, mida olen koos noorima tütrega ise edasi arendanud. Muusikat kuulates tunnen, et olen õnnelik.

Keha toitmise osas on minu harrastused pärast kuus aastat tagasi maale kolimist paljuski muutunud. Kui varem käisin palju matkamas, jooksmas, suusatamas, orienteerumas, siis nüüd ajan koos koeraga lambaid ühest koplist teise, teen aiatöid, mis mulle naudingut pakuvad või jalutan juttu rääkima oma kanade-kukkedega, kelle tütrega koos kevadel inkubaatoris välja hautasime ja kes on ka nagu oma lapsed. Maal olles on liikumine loomulik ja selleks ei peagi eraldi võimalusi otsima.

Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?

Lapsepõlves olin suur Astrid Lindgreni fänn ja nautisin kõiki tema raamatuid. Lemmikud olid siiski „Bullerby lapsed“, mis kindlasti omas suurt  mõju sellele maailmale, mille oma lastele kasvamiseks olen loonud, ning „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“, kust pärineb minu armastus väikeste saarte, punaste kulunud majakeste ja mereidülli vastu, mis on läbi aastate olnud minu üheks lemmikuks puhkamise ja enda maailmast välja lülitamise keskkonnaks. Teine lapsepõlve lemmik – Tolkien ja tema „Kääbik“, mis andis mulle minu lapsepõlve Sünklaane ja viimase hea maja mängud ning armastuse maagia ja võlumaailmade vastu. Minu noorusaja armastusest – Sigrid Undseti „Kristiina Lauritsatütrest“ sain lisaks hinge minevatele inimsuhetele kaasa oma huvi arhailise maailma, rõivastuse, vanade esemete ja eluviiside vastu. Tänase päeva kõnetustest läks sügavalt hinge Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“. Eriti veel seetõttu, et olles raamatu lugejana keset kõiki neid kriipivaid elu keerdkäike, lahkus ootamatult ka kirjanik ise – tänase elu kummalise reaalsusega valusalt haakuv lugu. Korduvalt on mind kõnetanud muidugi ka Tõnu Õnnepalu, kes oma kohati sarkastiliste, aga siirate ja nauditavate mõtisklustega haakub minu enda mõttemaailmaga ja pakub mõnusaid lugemishetki.

Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?

Ehkki ma ei olnud varem pidanud ennast USA fänniks, olen seda suurt maad pärast tütre sinna kolimist mõned korrad külastanud ja ka mitmed kustumatud muljed pärinevad just sealt. Eriti just sealne hoomamatult võimas loodus on see, mis mind kaasa haarab ja tundub kohati lausa uskumatu. Ja ma ei teagi, kas tulenevalt loodusest või ajaloost, aga ka sealsed inimesed, keda olen kohanud, on avara hingega ja väga abivalmid. Kaks aastat tagasi Washingtoni osariigi mägede piirkonnas tütrel külas olles läksime suusatama Wenatchee rahvusparki. Tegu on vanade indiaani aladega, kus elas Wenatchi hõim ja voolab kiirevooluline Wenatchee jõgi. Mu vanem tütar koos oma suusatreenerist mehe ja minu suusafännist abikaasaga läksid mägesid vallutama ja meie minu tollal 8-aastase noorima tütrega jäime sealsetele suusaradadele. Raja alguses oli kaart, aga ma väga hoolega seda meelde jätta ei püüdnud, mõeldes, et küllap rajad on märgistatud. Alguses mingid tähistused ka olid ja rada oli imeline, hea jälg ja paksult lumega kaetud puud, üleni sätendav vanade suurte puudega mets. Sõitsime ja nautisime. Aeg aga läks ja rada muutus kahtlaselt pikaks ja märgistused olid ka kadunud.  Arvasin, et jõuame ringi mööda parkimiskohani tagasi, aga kui lõpuks sinna kohta jõudsime, kus arvasin auto olevat, ei olnud selles midagi sarnast. Mu tütar hakkas väsima, inimesi, keda juba alguses oli väga hõredalt, ei olnud enam üldse, ilm hakkas hämarduma. Sügaval all orus helkis mäslev ja salapärasena tunduv jõgi, läbi lumise vaikuse tundus, nagu oleksime kuulnud indiaaninaise laulu. Jätkasime suusatamist läbi hämara õhtu, lõputuna tunduvat rada mööda ikka edasi ja edasi… Viimaks kohtasime üht inimest, üritasime olemasolevaid pidepunkte meeles pidades talle seletada, kus meie auto võiks olla ja ta andis meile soovituse, kus suunas minna. Ja ennäe imet, lõpuks jõudsime metsarada mööda mäest üles ja seal paistis auto. Ülejäänud seltskond oli just jõudnud, nende mägedevallutus oli ka väga pikale veninud ja nad olid kartnud, et meie juba ammu ootame.

Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?

Kolleegidelt on alati palju õppida. Olen vahel mõelnud oma erinevatele eluetappidele ja alati leidnud just need omadused või eeskujud, mida või kellelt mul sel ajal vaja õppida oli. Kultuuriakadeemia on olnud minu kõige pikem töökogemus. Töötasin siin ülikooliga liitumise hetkest 10 aastat ja nüüd viieaastase eemaloleku järel olen teist aastat siin tagasi. Ju siis jäi veel midagi õppimata. Olen oma kolleege eeskujuks võttes saanud aru, et see, mida mul tänasel päeval vaja õppida on, on mitte liialt muretseda, võtta elu kergemalt. Anda oma panus, tehes mida oskan ja suudan, aga mitte muretseda selle pärast, mida mina muuta ei saa. Olen tänulik, et minu ümber on väga palju tarku, loomingulisi ja inspireerivaid inimesi, kes ajavad pühendunult oma asja ja teevad maailma seeläbi paremaks.

Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?

Kultuuriakadeemias töötamine on kujundanud minu arusaama, mis on hea ja ehe ja mis mind kõnetab. Ka vahepealsetel aastatel, kui kultuuriakadeemiast eemal olin, otsisin just seda kvaliteeti, millesse usun. Kui oli vaja tellida kujundust, juhtida konverentsi, korraldada kultuuriüritust, teha muusikat või panna rehielamule katust – ikka otsisin ma need inimesed kultuuriakadeemia kogukonnast ja ei ole kunagi pidanud oma otsust kahetsema. Läbi oma elurännakute olen jõudnud äratundmisele, et need teemad, millega kultuuriakadeemia tegeleb, on väärt tegelemist ja need väärtused ja see pärand, mida kultuuriakadeemia hoiab ja edasi kannab, on väärt hoidmist ja edasi andmist. On hea tunne anda oma panus sellesse, mida pean tänases kiirelt muutuvas maailmas oluliseks ja väärtuslikuks.

Küsimus eelmisest vastajalt: "Mida Sinu käest pole kunagi küsitud, aga millest sa tahaksid rääkida?"

Pärast seda kui ma maale kolisin, küsitakse minult sageli, mitu lammast mul on. Aga keegi ei ole kunagi minult küsinud, kas ma tahaksin kosmosesse lennata. Ei, tõepoolest, ma ei tahagi, mulle meeldib elada ja olla just siin.

Küsimus järgmisele vastajale

Millised kolm positiivset asja võtaksid kaasa tänasest uuest reaalsusest?