Tunne meie inimest: Juko-Mart Kõlar

Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile viis küsimust. Vastab TÜ VKA kultuurhariduse osakonna juhataja Juko-Mart Kõlar.

Image

Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?

Mulle meeldib metsas jooksmas käia ja ka lihtsalt jalutada ning mõelda. Valdur Mikita rääkis hiljutises Ööülikoolis midagi sellist, et lähed alguses täiesti tavalisse metsa, aga mingil hetkel virgub kõik su ümber ellu – ootan neid hetki alati suure huviga. Mulle meeldib koos abikaasaga autoga sõita – see on hea võimalus teineteise jaoks segamatut aega võtta. Mulle meeldib lastega mürada. Hiljuti taasavastasin enda teismeeast pärit suure hobi, sulgpalli. Raul Must, kui sa seda loed, siis aitäh! Ja loomulikult perekond ja sõbrad – tuleme abikaasaga mõlemad suurtest peredest, erinevaid peresündmusi toimub praktiliselt igal nädalal. Mul on ka sõpradega vedanud – intellektuaalselt huvitavate vestluste nimel olen valmis enda väheseid öötunde loovutama. 

Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?

Kõige enam on viimase paarikümne aasta jooksul kõnetanud Piibel – lõputult avar, inspireeriv ja üha uute nurkade alt avanev tekstide kogumik, mis on kirja pandud enam kui 1000 aasta jooksul umbes 40 erineva autori poolt. Tuled mõne kirjakoha juurde aasta pärast tagasi ja see kõnetab sind hoopis teistmoodi. Üldiselt meeldib mulle nii proosa, filosoofia, elulood kui ka enesetäiendamine, aga kui mõned nimelised autorid või teosed välja tuua, siis ilukirjandusest näiteks Dostojevski või Salinger – viimase puhul mitte nii väga “Kuristik rukkis”, vaid just Glasside perekonna lugu, mis avaneb tükkhaaval erinevates teostes (näiteks “Franny ja Zooey”, “Üheksa juttu”, "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad”) ja sageli anakronistlikult. Ma olin kunagi selline Salingeri fänn, et tahtsin ta Cornishi metsade vahelt üles otsida – teadupärast elas Salinger alates 1965. aastast eraklikku ja salapärast elu –, aga 2009. aastal öeldi mulle mingil põhjusel Ameerika viisa ära ja 2010. aastal Salinger suri, nii et see plaan jäigi teostamata. Nüüd tuleb välja, et mees kirjutas viimased paarkümmend aastat üksinduses edasi, aga need teosed on veel avaldamata. Kui need ühel päeval avaldatakse – väidetavalt juhtub see järgmise 5-10 aasta jooksul – võtan töölt pikema puhkuse. Filosoofidest on mulle eriliselt meeldinud antiikfilosoofid, näiteks Lucius Annaeus Seneca ja Marcus Aurelius, aga ka mitmed poolfilosoofilised teosed meile lähemast ajast nagu näiteks Thoreau “Walden ehk Elu metsas” või Jordan Petersoni “12 Rules for Life”. Elulugude ja ettevõtluse poole pealt nimetaksin Ray Dalio “Principles” ja Walter Isaacson’i “Steve Jobs”.

Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?

Üks senise elu kustumatumaid elamusi pärineb 2013. aastast kui reisisime koos pere ja paari lähedasema sõbraga kuu aega Kesk-Ameerikas. Sattusime Belize’i keskmaal ühte džungli-rantšosse, meile valmistati õhtusöögiks imelisi roogasid, ümberringi kostsid džunglihääled (võimsa häälega möiraahvid, erinevad linnud, putukad, veekohin). Seal rantšos ei olnud elektrit ja lahtistest pööningu akendest puhus soe õhtutuul, küünlad põlesid, vaatasime teleskoobiga kuud ja planeete. Perenaine tegeles maalimisega ja ümberringi olid laotatud kunstiteosed. Üks minu parimaid sõpru, Joel Remmel, kes on teatavasti suurepärane jazz-pianist, leidis kõrval-ruumist klaveri ja hakkas küünlavalgel eesti rahvalaule jazz-võtmes improviseerima. Sel hetkel kogesime midagi müstilist – kõik need lõhnad, värvid, maitsed, helid…

Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?

Töötasin enne VKAd Kultuuriministeeriumis kultuuriekspordi visioonidokumendiga ja sellega seoses sain kolleegide kaudu lähemalt tuttavaks kümnekonna erineva kultuurivaldkonnaga – see oli minu jaoks väga avardav kogemus. VKA kohta on veel veidi vara öelda, aga kui ministeeriumis näed asju paratamatult veidi kaugemalt, siis VKAs on kõik väga vahetu – sinu tegevus ja otsused mõjutavad otseselt sinu ümber olevaid inimesi. Esimesed kuud VKAs on läinud ennekõike inimeste tundmaõppimiseks, olukorra ja protsesside kaardistamiseks. Selle juures on nii kolleegid kui üliõpilased palju abiks olnud.

Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine Sind on muutnud?

Mitmed suured ja olulised teemad langesid just sellesse aastasse: laste kasvatamine, iduettevõttega lõpetamine, doktoritöö kaitsmine, maja ehitamine… Kui olin poolteist kuud igapäevaselt 13-15-tunniseid tööpäevi teinud, avastasin, et ajast jääb ikka puudu. Mõistsin, et selline olukord ei ole jätkusuutlik, aga otsus Kultuuriministeeriumis joon alla tõmmata ei tulnud kergelt. Kokkuvõttes võib öelda, et efektiivne ajajuhtimine ja tegevuste prioritiseerimine on muutunud senisest veelgi olulisemaks.

Küsimus järgmisele vastajale

Kuidas Sa enda nädalat planeerid?