Tunne meie inimest: Heli Nurme

Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA kultuurikorralduse rakenduskõrgharidusõppekava ning kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõppekava õppekorralduse spetsialist Heli Nurme.

Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?

Minu elus on olnud alati esikohal perekond. Kui lapsed olid väikesed, siis tegime kõike koos – matkasime, reisisime, lugesime raamatuid, vaatasime multifilme. Nüüd, kui minu kolm tütart on täisealised ja oma elu elamas, meenutame tihti neid väärtuslikke koosoldud hetki.

Praegusel ajahetkel toidab minu keha eelkõige muusika. Armastan koorimuusikat ja vene ballaade. Olen ise laulnud kogu oma teadliku elu erinevates ansamblites ja koorides ning lapseeas solistina esinenud Laulujütside telesaates. Hetkel käin viieteistkümnendat hooaega Viljandi Pauluse kiriku segakooris laulmas. Ma ei kujuta oma elu ette ilma muusikata.

Mulle meeldib mitmekesisus. On hetki, kus sõidan iga päev rattaga, siis käin jälle mõnda aega basseinis ujumas. Kepikõnnid sõbrannadega ümber Viljandi järve on tänuväärsed kokkusaamised kehale ja vaimule. Ka RMK matkarajad on paigad, kus naudin loodust nii suvel kui talvel.

Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?

Raamatud on minu elus olnud tähtsal kohal kogu elu. Loen erinevaid žanre. Kõik sõltub meeleolust, süvenemise võimalusest. On perioode, kus mind köidab ilukirjandus, siis jälle populaarteaduslik kirjandus. Noorena mõjutas mind emotsionaalselt Charlotte Bronte „Jane Eyre“. See on üks vähestest raamatutest, mida olen lugenud kaanest kaaneni vähemalt kolm korda.

Viimastel aastatel on olnud järjest enam aega mõelda OMA elule. Arkadi Panc’i psühholoogiline analüüs „Vestlused õnnest“ ja Petra Bock’i „Mindfuck: Mõistuse seitsme barjääri ületamine“ on raamatud, mis on mind vaimselt mõjutanud ning palju mõtteainet andnud. Need on kaks teost, mida olen soovitanud lugemiseks ka oma lastele ning sõpradele.

Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?

Mulle meeldib Baierimaa ja Austria loodus oma suurte mägede ning mägijärvede ja –jõgedega. Kui sinna satun, siis võtan alati aega looduses jalutamiseks ning sealsete looduslõhnade nautimiseks.

Kõige meeldejäävam oli aga paari aasta tagune reis Maldiividele. Tõelise puhkuse ja aja maha võtmise paik. Sügavsinine vesi, puhas valge liiv, veealune värvikirev maailm ning troopiline loodus – tõeline paradiis. Olulisem oli aga aeg, mille seal veetsin. Lugesin läbi kolm raamatut, snorgeldasin India ookeanis, jalutasin igal õhtul päikeseloojangu ajal tiiru ümber saare. See oli minu sisemise rahu otsimise ja leidmise nädal.

Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?

Viimase aasta jooksul on tänu akadeemias toimunud struktuurimuudatustele minu ümber palju uusi kolleege, eelkõige õppejõude. Tutvusime omavahel läbi veebi suheldes, nüüd uuel semestril on tore ka füüsiliselt kokku saada. Vahetu ja avatud suhtlemine on olnud kahepoolne. Teadmine, et minult õpitakse. Vastu olen saanud entusiastlikud ja positiivse ellusuhtumisega, motiveeritud õppejõud, kes naudivad noortega koos töötamist.

Lisaks kolleegidele olen selle aasta jooksul palju õppinud üliõpilastelt. Noored soovivad rääkida, neil on tõsiseltvõetavad arvamused elust ja praegusest olukorrast. Oluline on omavaheline austus ja mõistmine.

Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?

Viljandi kultuuriakadeemias töötan alates 2007 aastast. Olen selle ajaga õppinud, et eelkõige algavad muutused minust enesest. Teistega arvestamine, julgus küsida või leida arvamuste paljususes kompromisse, pakkuda välja lahendusi. Erinevad olukorrad on mind õpetanud töötama loominguliste kolleegidega ja noortega, sest tööalaselt pean suhtlema nii õppejõudude kui üliõpilastega.

Enesekriitilisus ja ülemõtlemine on olnud minu kaaslased läbi elu. Akadeemias töötades olen saanud juurde kõvasti enesekindlust, konstruktiivse kriitika vastuvõtmise oskuse ning enda eest seismise julguse. Tekkinud on arusaam, et kui midagi teed, siis tee seda süvenenult ja kvaliteetselt. Mulle ei meeldi pinnapealsus.

Küsimus eelmisest vastajalt: "Millised kolm positiivset asja võtaksid kaasa tänasest uuest reaalsusest?

Kõik sündmused, mis maailmas praegu aset leiavad, puudutab uut reaalsust.

Arvan, et kõige tähtsam on kohaneda meid ümbritsevate muutustega. Uus reaalsus vajab harjumist. Näiteks koroonapass koos ID-kaardiga on saanud meie igapäeva rutiiniks, kui soovime minna kohvikusse, teatrisse või reisida välismaale. Minu arvamus on, et kui me tahame ühiskonna toimimist ja lahti hoidmist, siis nii peabki.
Töötajate valikuvabadus, kuidas ja kus nad oma tööd teevad. Digimaailm pakub palju uusi arenguvõimalusi ning erinevaid lahendusi ja praegu on parim aeg neid proovida. Uus töökeskkond peaks olema mitmekesine. Distantsõpe, veebikoosolekud ja –koolitused kõrvuti kontaktõppe ja füüsilist kohalolu nõudvate koosolekute ning koolitustega on muutunud tänapäeva reaalsuseks.

Aja investeerimine endasse. Digimaailm ja kodukontoris töötamine on andnud võimaluse enesearenguks kõigile soovijatele läbi erinevate veebikoolituste. Võimalus kuulata reaalajas valdkonna spetsialiste oma kodus on suur privileeg. Mingil hetkel hakkasin aga puudust tundma inimestega füüsilistest kokkusaamistest ja silmast-silma aruteludest. Oluline on oskus ära kasutada erinevad võimalused.

Küsimus järgmisele vastajale

Milline on Sinu ideaalne reede õhtu?