Tunne meie inimest: Ene Trallmann

Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA raamatukogu juhataja Ene Trallmann.

Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?

Vaatasin, mida kolleegid on varasemalt vastanud ja üks ühine nimetaja jäi silma – loodus. Ei saa minagi oma vaimu turgutatud ilma jalutuskäikudeta metsas või mere ääres. Kuna olen pärit Kuusalu kihelkonnast ja seal veedan ka oma suvepuhkused, siis parimad hetked on möödunud varahommikul mere kaldal kivil istudes, pihus kohvitass, vee kohal kriiskavad tiirud-kajakad, jõesuudmes liuglemas luigepere, paks külm udu voogamas üle heinamaade. 

Proovin nii tihti kui võimalik ka Viljandi terviseradadel käia ja ega selle tegevuse ajalgi puhtalt tee jälgimisele ei keskendu, ikka kisub pilgu metsa alla ja puu otsa, et uurida, mis lind seal põnevaid hääli teeb või kes seal põõsas krabistab. 

Tubastest tegevustest meeldib väga teatris käia. Ugala lavastused on peaaegu kõik ära nähtud, mõned veel kevadel ees ootamas. Ja kui tugitool tundub armsam, kui kodust väljaminek, siis otsin telekavast mõne loodusfilmi ja lasen ennast kanda Borneo vihmametsadesse,  Prantsuse Polüneesiasse või kasvõi Alaskale. David Attenborough loodusfilmid on minu lemmikud, mida ei väsi vaatamast.

Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?

Eks neid raamatuid ole elu jooksul päris palju loetud ja esimese hooga ei oskagi kohe öelda, mis enim kõnetanud on. Kui viimati loetut meenutada, siis kindlasti väärib esiletõstmist Jan Morrise „Veneetsia“, mis viis mind seiklema Veneetsia salapärastele kanalitele ja sinisele laguunile. Hea meelega võtan korduvalt kätte Ursula K. Le Guin’i Meremaa raamatud. „Negatiivse“ vapustuse tekitas Orlando Figes’i „Sosistajad: eraelu Stalini Venemaal“.  

Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?

Kuigi sellest on juba mitu head aastat möödas, siis siiamaani on meeles sügisene Lapimaa tundra, kuhu kahel korral „ruska“ ajal sai reisitud. Need punased värvid, avarus, puutumatu loodus ja VAIKUS! Ja muidugi vabalt ringiuitavad põhjapõdrad. Kui kodule ligemale tulla, siis väga põnev oli ringreis Võru- ja Haanjamaal – Rõuge ööbikuorg, Taevaskoda. Eestimaa on tegelikult ju nii kaunis!

Neli sündmust on jätnud elule oma jälje – minu lapselaste sünd. 

Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja küsi, kui ei oska või ei saa – küsija suu peale ei lööda.

Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud? 

Kas on muutnud – seda peaks küsima nendelt, kellega enne akadeemiat suhtlesin, aga kuna olen üle poole oma elust akadeemiaga seotud olnud, siis kas nemadki enam vastata oskavad. Kuidas on muutnud – ehk on aidanud säilitada nooruslikumat ellusuhtumist. Kindlasti on avardunud minu teadmised meil õpetatavate erialadega seoses – olen teada saanud, mis on gööpel, vahvärk või millsed on eelkooliealise lapse muusikalise arengu seosed tantsu õpetamisega. 

Küsimus eelmiselt vastajalt: „Mis seostub Sul päikesega?“ 

Elu selle sõna kõige laiemas mõistes. Ilma päikeseta poleks ka päikesesüsteemi, ei oleks planeet Maad ja ei oleks ei mind, ei sind, ei seda kaunist loodust, kus paljudel meeldib oma patareisid laadimas käia

Küsimus järgmisele vastajale

Mida teeksid, kui homme helistaks Sulle Elon Musk  ja pakuks võimalust lennata Marsile?