Tunne meie inimest: Eilve Manglus
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA rahvusliku metallitöö lektor Eilve Manglus.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
Mets, loodus. Metsas käimata ma ei oskakski elada. Kindlasti olete meõlnud vahel autoga sõites, et läheks metsa, aga näed, teeservas on ainult paksud tihnikud ja läbipääsmatu võsa. Tegelikult on selle võsa taga kõige lummavamad salapaigad. Ma armastan metsa, kus on kõdu, sammalt, lõhnu, elu ja kustumist, pimedust ja okste vahelt piiluvat valgust. Salapära. Käid ringi ja aina imestad, kuidas saab olla üks või teine asi just selline, nagu ta on. Lisaks metsas niisama sihitult hulkumisele, mõtlemisele ja olemisele armastan ka loodust pildistada. Ma pildistan palju. Nende piltide läbitöötamine hommiku- või õhtutundidel on samuti kosutav. Iga õnnestunud kaader tekitab tohutu eduelamuse, õnnetunde nagu väiksel lapsel midagi uut avastades. Loodus ja mets inspireerivad, rahustavad, aitavad elada. Mõnus on ka ööbida metsas – õhtused toimetused, lõke, söögivalmistamine ning hommikuse ärkamise mõnu, seda kõike saatvad metsa hääled.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Mul ei ole raamatuid, mida tahaks võtta veel ja veel kätte. Otsin rahutult uut. Päris läbi loengi need raamatud, mis mind kõnetavad. Raamatud, mis ei kõneta, annavad sellest juba varakult märku. Eesti autoritest on üks lemmikuid olnud Mehis Heinsaar, aga ka Rein Põdra osad teosed olen ahminud ühe hingetõmbega läbi lugeda. Mind kõnetavad sellised hämarad, üksikud kulgejad, eksistentsialistlikud jutustused. Daniel Kehlman, Amélie Nothomb, Patrick Modiano on autorid, kelle teoseid olen lugenud suure naudinguga.
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
Sel suvel käisin Põhja-Soomes saamide maadel Utsjoki kandis. Minu esmane, kuid loodetavatsi mitte viimane kogemus – põhjamaal käimise viirusesse võib raskelt nakatuda. Kustumatu mulje jättis sealsete maastike avarus, valgus ja kergus. Loodus oli vähemalt sel aastal seal helde – kidurad taimed kandsid vapustavalt suurt saaki, veekogud täis kalu, mäenõlvadel puravikuuptus. Lihtsalt naerata ja ela, naudi. Ka matkaseltskond oli suurepärane. Otsustasime rahus kulgeda ja mitte end eesmärkidega kurnata. Läbisime vahemaid tasapisi ja võtsime aega olla laagripaikades pikemalt. Tsivilisatsioonist eemal õpid paremini tundma nii ennast kui oma matkakaaslast.
Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Olen püüdnud jälgida, kui erinevalt me mingeid situatsioone lahendame. Imetlen oma kolleegide elutarkust, oskust end väljendada ja õigeid sõnu leida, nende rahulikku meelt. Olen õppinud, et meis igaühes on midagi, mida tuleb ja saab väärtustada. Me kõik vajame seejuures tuge ja head sõna. Mida rohkem endast head anda, seda rohkem saad ehk ka tagasi. Keerulistes situatsioonides toimetulekut olen õppinud – individuaal- ja distantsõppe tingimustes on kõik kolleegid pidanud ennast ületama, aga siiski oleme saanud hakkama.
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?
8 aastat kultuuriakadeemias on mind eelkõige õpetanud ennast usaldama, olema kindlameelsem. Julgen vastu võtta otsuseid ja ehk oskan ka näha paremini mõned sammud ette. Ehk näha ka kaugemale.
Küsimus eelmiselt vastajalt: „Jaga palun üht lugu või seika oma pere pärimusest.“
Viimasel ajal olen püüdnud hakata oma vanematelt kuuldud lugusid üles salvestama. Palju on väga isiklikke lugusid ja neid ei tahaks jagada. Minu jaoks põnev on olnud see perekonna liin, mis pärit Tudu ja Peressaare kandist, lood elust ja hakkamasaamisest sealsetes metsades. Vahel tundub, et ma panen juba praegu ise ka oma vanavanemate lugudele mõtetes veidi vürtsi juurde. Nii need legendid sünnivad.
Küsimus järgmisele vastajale
Milline oli Sinu viimase aja põnevaim või õpetlikum vestlus või sündmus tudengitega?