Tunne meie inimest: Astri Kaljus

Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA pärandtehnoloogia õppekava rahvusliku tekstiili lektor Astri Kaljus.

Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?

Matkamine – nii jalgsi, jalgrattaga kui kanuuga või lihtsalt looduses käimine ja korilusega tegelemine. Väärtfilmid – ülimalt hea meel ETV2 teemafilmide valiku üle, uueks avastuseks on olnud Iberofesti filmid. Kuigi ega kinoekraanilt filmide vaatamise vastu ei saa, üks meeldejäävamaid Viljandi kogukonnakino poolt pakutud filme oli ajastutruu Brian Welsh´i „Beats“ ja hingemattev Narges Abyari „Täiskuu aegu“.
Muusika – ilma selleta ei saa ja ikka rohkem rocki kui popi. Kuulan artiste nii varasemast ajast alates Bowiest ja The Who´st kuni Kiwanuka ja Fontains D.C.-ni. Mälumäng – väga tore sotsialiseerumise vorm, igakord saab miskit põnevat teada! Hetkel võtab kogu mu vaba aja stuudioruumide värskendusremont, mis on ka väga teraapiline tegevus.

Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?

Esimene raamat, mis meenub on Kreutzwaldi kirja pandud „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ ja seda just Günther Reindorffi illustratsioonide tõttu. Sealt edasi vast Tolkieni „Kääbik“ ja sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ paljud raamatud. Kui seiklustest ja muinasjuttudest hakkas küll saama, siis pakkus juba pinget inimese olemus. Vene kirjandus: nt Bulgakovi „Koera süda“, Dostojevski „Idioot“. Mõned märkimisväärsed raamatud, mida olen mitu korda lugenud ja alati leian midagi uut: Marquesi „ 100 aastat üksildust“, Hemingway „Ja päike tõuseb“, Orwelli „Loomade farm“. Ja seoses viimasega tuli meelde Swanni „Glennkill: lambakriminull“, mida soojalt soovitan! Või kui ma vaimustun teatud ajaperioodist, piirkonnast, persoonist, objektist vm, siis olen kirjanduse ja perioodika kaudu antud teemat läbi tuulanud. Viimasel ajal on silmi jagunud suuresti vaid erialasele kirjandusele.

Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?

Viimane vast pooleteistkuu eest Norra, Trondheimi ja selle ümbruse külastus. Norrat olen mitmel korral väisanud ja igakord on millest vaimustuda, mida mälupildina endaga kaasa võtta. Seekord Nidarosi toomkirik, jällegi mäed, udune looduskaitseala metsikute astelpajudega, rõõmsad norrakad.

Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?

Viimane aasta on olnud juba parem kui eelmine! Oleme nagu kõik mingist krambist üle saanud. Kambavaimu või üksteisele toetumist olen õppinud, et ei ole vaja kõike üksi teha, koos saab vahest isegi paremini! Seda õlale toetumist tundsin sel kevadel väga traagilist sündmust kogedes (Aitäh, Ave ja MB).

Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?

Tegelikult olen kultuuriakadeemiaga seotud juba alates 2004. aastast, kui siia tekstiili erialale õppima asusin. Muutumine on olnud nagu pidev protsess. Erialaselt on toimunud liikumine ikka väiksemast suurema poole – nii õpetamise kui ka teadusarendusega tegelemisel. Samuti on tänu akadeemiale laienenud toredate inimeste arv mu ümber. Kõik see on teinud mind julgemaks ja enesekindlamaks.

Küsimus eelmisest vastajalt: "Millise muusikaalbumi ja millise raamatu võtaksid kaas üksikule saarele?" 

Et oleks ikka põnevam, siis võtaks kaasa oma kauaaegse lemmiku Nick Cave & the Bad Seedsi 1996. a albumi „Murder Ballads“, peamiselt plaadi viimase laulu pärast ("Death Is Not the End"), iseasi kuidas seda muidugi kuulata… Raamatuvalikuks Coldingi „Kärbeste jumal“, juhuks kui saarele peaks sattuma veel kamp inimhingi.

Küsimus järgmisele vastajale

Kui saaksid olla mõned päevad kellegi teise nahas, siis kelle?