Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA loovettevõtluse teadur Andres Rõigas.
Avastasin mõned päevad tagasi, et seoses pikaajalise kodutööga on mõiste „vaba aeg“ muutnud veidi oma tavapärast olekut. Põhimõtteliselt on kogu aeg midagi pooleli ja töölaud ei ole mitte 32 kilomeetri kaugusel vaid siinsamas.
Nii keha kui vaimu toitja on minu aed, koos suure hulga puu ja põõsaliikidega ning üllatuste ja (peale äsjast veidi heitlikku talve) ka ootamatustega. Pean lugu koduloost, maa(elu)st ja taluarhitektuurist. See on hea ja vahel uhke tunne, kui mõni vana taluhoone siinkandis on korraliku pererahva saanud ja näha on edenemist. Annab aimu, et kogukond elab ja areneb.
Viimasel ajal on jäänud erialakirjanduse ja enesetäiendamise kõrvalt vähe aega lugemiseks.
Mind kõnetavad kõik teosed, mis räägivad pöördelistest sündmustest meie lähiajaloos. Olen läbi lugenud peaaegu kõik meie riigi sünni ja Vabadussõjaga seotud teosed. Ja paneb mõtlema see riigimeeste tarkus ehk kuidas tol ajal tehti keerulistes oludes väga ettenägelikke, tarku ja kaugeleulatuvaid otsuseid. Aasta tagasi ilmunud Eesti Vabadussõja ajalugu on selles valguses väga kõnekas teos.
Nii huvist kui erialast tulenevalt kuuluvad minu lugemisvara hulka ka kõik see, mis hakkas meil ja mujal toimuma nii alates 1980-st aastatest kuni tänaseni. Seda nii poliitilises kui majanduslikus plaanis. Siinkohal võiks sissejuhatavaks taustmaterjaliks sobida hästi Kafka surematu teos „Loss“ või Orwelli „1984“ ja seejärel juba David Satteri dokumentaaljutustused.
Ei ole suur reisihuviline. Sündmuste osas on ka viimane aasta olnud väga tagasihoidlik. Siiski kasutan alati ära võimaluse, kui on võimalik ringi liikuda endistes nn liiduvabariikides. Eelkõige annab see head võrdlusmaterjali.
Aga sihtkoht, mis ikka ja jälle meelde tuleb, on Mihkel Ranna dendraarium Saaremaal. Käisin seal koolipoisina ekskursioonil ja sattusin nüüd, ligi 35 aastat hiljem uuesti. Huvilisele jätab igal juhul kustumatu mulje.
Loovust, analüüsivõimet, algatusoskust. Ja loomulikult kuhjaga neid teadmisi ning oskusi, mis aja jooksul kogunenud ning mida lahkesti jagatakse.
Vastan sellele küsimusega – miks ma juba varem siin ei olnud? Samas, kõik eluetapid on vajalikud selleks, et olla valmis uuteks väljakutseteks.
Sorteerisin ja süstematiseerisin enne töölaua taha istumist natuke kodust raamatukogu. Pilt kohe selgem! Või helgem?
Mis on kõige ilusam, vahvam või suurepärasem asi, mille omaenda kätega oled loonud?