Tiiu Tamm: tehisintellekti ajastu ja vabakutselisus
Teatrite rahastamise diskussioon on viinud etendusasutused omavahel konflikti ning on tõstnud esile ka küsimuse sellest, kas Eestis on ehk liiga palju teatreid, lavastusi ja näitlejaid. Alustatud on ka arutelusid uue etenduskunstide arengukava loomiseks. Loodan, et kaitsepositsioonide kõrvalt leiavad valdkonna asutused rahulikku meelt, et pidada maha tasakaalukad, faktidel põhinevad arutelud, mis on suunatud pikemale perspektiivile ja võtavad arvesse ka globaalseid hoovusi, nagu näiteks maailmas toimuv tormiline tehnoloogiline areng ja kliimakriis. Küsimus meie kultuuri säilimise ja arengu kohta ei ole muidugi lihtsate killast. Kus asub tasakaal traditsiooni ja uuenduslikkuse vahel? Kuidas tagada traditsioonide säilimine ning ka alternatiivsus ja areng? Ühe väikese rahva jaoks, millel on pidevalt õhus oht “konnatiigistuda” ja stagneeruda, on need küsimused eriti olulised.
Tehnoloogiline areng ja muutuvad rollid etenduskunstide maastikul
Poliitikaanalüütikud leiavad, et oleme seoses tehisintellekti arenguga lahkumas tsentraliseeritud süsteemide ja ülalt alla otsuste tegemise ajastust. Tundub, et ühiskond üldisemalt liigub vertikaalsest süsteemist järjest horisontaalsema poole. Kas autoriteetide aeg hakkab läbi saama?
ChatGPT avalikustamine on kaasa toonud ka diskussiooni hariduse tuleviku üle. Tegelikult on muutused olnud õhus juba ammu. Kui enne nutiajastut olid ülikooliteed alustavate noorte kursused oma läbilõikelt üsna etteaimatavad, siis nüüd tuleb iga uus lend üliõpilasi oma õppejõudude ja ka eelmiste lendudega võrreldes täiesti uuest maailmast. Noortel on mõnel alal sellised teadmised ja oskused, millega nad oma õppejõud üle trumpavad. Ka nende maailmavaated ja huvid on mõjutatud globaalsetest kogukondadest, vastuolulisest infoväljast ning laialdastest võimalustest. Materjali mõtestamine, analüüsimine ning kriitilise mõtlemise kasvatamine on olulisemad kui kunagi varem. Samas haridus on muutunud oluliselt dialoogilisemaks. Õppejõu panus muutub autoriteedist järjest rohkem peegeldajaks, toetajaks, kaastõlgendajaks ja -mõtestajaks.
Hoomamatu virtuaalmaailmaga on avanenud ka kunstnike jaoks teised kanalid ja viisid, kuidas kunsti teha ning oma publikuga kohtuda. Paljude kaasaegsete kunstnike jaoks on kunst elustiil ja kogu avalik elu voona kulgev performance, kus kõige ulatuslikuma publiku leiab just virtuaalmaailmas. Oma kogukonna loomine käib kunsti loomise juurde, koosluste ümber tekivad mõttegrupid, publik on midagi enamat kui vaid anonüümne külastaja, kes püha ruumi kogeb. Publik on dialoogipartneri rollis, mõneti isegi võibolla kaaslooja. Olles kohati konservatiivsemale vaatajale mõistmatud, teevad need noored kunstnikud aga uue teatripubliku kasvatamise tänuväärset tööd. Oma kogukonda hakkavad nad looma juba teatrikooli tulles, olles ise samuti selle “uue maailma” teatri publikuks. Seetõttu on eriti oluline lasta noortel kooli ajal eksida, katsetada, eksperimenteerida ja mitte liigselt lämmatada autoriteediga, vaid pigem pakkuda neile peegeldust.
COVID-19 ajal alguse saanud voogteatrisse suhtutakse nüüd, peale pandeemia lõppu, skeptiliselt, arvates, et ekraanikogemus ei suuda kunagi anda seda energiat, mida koged saalis. See võib olla tõsi, kuid voogteatril (vähemalt eˉlektroni näitel) on palju teisi hüvesid. Rääkimata muidugi sellest, et sündmustel saab osaleda teisest maailma otsast, siis suurim pluss minu silmis on kogu sündmuse mehaanikale lähedal olemise tunne – paradoksaalsel viisil tekib ekraani taga olevate tegijatega lähedasem kontakt. Voogteatris on tunne, et oled osa mingist seltskonnast, millestki enamast kui anonüümne teatrikülastus, oled kuidagi lähemal asja tuumale. Arvestades üha arenevaid tehnoloogilisi võimalusi ja maakeral lasuvaid kliimaprobleeme, on voogteatri arendamise vajadus ilmselge. Kliimaprobleemide valguses võib kultuuri voogedastus olla üks peamisi vahendeid rahvusvahelise nähtavuse tagamisel.
Oma dialoogilise kogukonna arendamine, keda on võimalik nüüd virtuaalmaailmas koos hoida ja kes ei pea olema piiratud ühe riigiga, on tänapäeva teatri tuum. Võibolla ei ole virtuaalajastu etenduskunstnikel enam tingimata tarvis maja ja väga suurt meeskonda, piisabki enda kogukonnast, kus leidub nii kaasmõtlejaid kui ka kaasloojaid. Maja on muidugi teatav mugavus, mis aitab tagada stabiilsust, aga samas paneb ilmselt päris tugevalt ka päitsed pähe. Järjest enam on nähtavad vabakutselised kunstnikud ja väiksemad koosloomemeetodil töötavad mõtteüksused, kes toimivad mõne etenduskunstide kogukonna juures (STL, Kanuti Gildi SAAL, eˉlektron) või siis käivad erinevatel majadel n-ö kosjas. Süsteem võiks rohkem soosida seda, et institutsioonid saaksid anda vabakutselistele ja erinevatele kooslustele oma loomingu esitamise võimalusi. Algselt sel eesmärgil sai loodud Vaba Lava teatrikeskus, mis kahjuks aga erinevatel põhjustel niisugusena ei toiminud. Ilmselt aitaks vabakutseliste kunstnike ja truppidega koostöö tegemine tuua traditsioonilisematesse teatrimajadesse juurde ka uut publikut ja vaheldust pakkuvat värskust.
Kas Eestis on liiga palju näitlejaid?
Kuigi vabakutselisuse teema puudutab tänapäeval tõenäoliselt palju laiemat erialade hulka, siis enamasti räägitakse sellest ikka loovisikute murede kontekstis. Loovisikute ja loomeliitude seaduse järgi on vabakutseline loovisik, kes tegutseb loomealal, kuid ei ole avalikus teenistuses või ei tööta töölepingu või muu sarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel. [1]
Kuigi suuremal osal kunstivaldkonna erialadest töökohad üldsegi puuduvad, räägitakse vabakutselisusest kõige enam just näitlejate tööle saamise kontekstis. Uuringu “Vabakutselised loovisikud, nende majanduslik toimetulek ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus” kohaselt on näitlejate protsent kogu vabakutseliste mahust ainult 14%.[2] Sinna sisse kuuluvad kõik väike- ja projektiteatrites ning filmides kaasa löövad näitlejad.
Harri Ausmaa tõi oma ERRis ilmunud arvamusartiklis välja näitlejate ületootmise teema.[3]
Kuigi Ausmaa artikkel on väga tänuväärne ja toob emotsionaalsesse arutellu juurde faktipõhisust, ei kajasta see viimaste aastate näitlejate koolitamise statistikat. Koolid on juba vähendatud vastuvõetavate näitlejate arvu: Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias lõpetab üle aasta keskmiselt 9 näitlejat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lõpetab üle aasta keskmiselt 14 näitlejat.[4] Ausmaa toob oma artiklis välja, et kui igal aastal lõpetaks kooli 9 näitlejat, siis saaksid nad kõik potentsiaalselt koha era-, riigi- või munitsipaalteatrite püsitrupis ja vabakutselisi näitlejaid ei tekiks juurde. Kerkib küsimus, kust saaksid sellisel juhul oma näitlejad filmitööstus ja trupita tegutsevad projekti- ja väiketeatrid, kellel ei olegi võimalust, vajadust või vahendeid püsitrupi palkamiseks. Mõistan, et näitlejate vähendamine peaks pikas perspektiivis mõjuma ka teatrite arvukusele ja see ongi eesmärk omaette. Leian aga, et olemasolevate projektiteatrite vajadustega mitte arvestamine ei ole ka lahendus, sest see seab ohtu nimetatud teatrite eksistentsi ja etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja arengu.
Ilmselt on “õige” näitlejate arv kusagil vahepeal ja see pole sugugi kaugel sellest, milleni koolid praegu koolitatavate arvudega jõudnud on. Kui Muusika- ja Teatriakadeemias lõpetab üle aasta keskmiselt 14 näitlejat ja Viljandi kultuuriakadeemias üle aasta keskmiselt 9 näitlejat, siis aastas lõpetab kooli keskmiselt 11,5 näitlejat. Arvutuse järgi jääb vabakutseliseks seega aastas 2,5 näitlejat, kes suunduvad tööle projektidesse ja filmivaldkonda. Seega on viimaste aastate statistika valguses olukord juba paranenud. Kuna mõned aastad tagasi koolitati näitlejaid oluliselt rohkem (aastas keskmiselt 14 näitlejat), siis on momendil “ületootmise” mõjud veel tunda ja tööturu normaliseerumine toimub pikemas perspektiivis. Tõenäoliselt ei lahenda “õige” arvu näitlejate koolitamine ka vabakutselisuse probleemi, sest paljud noored ei soovi enam töötada püsivalt kindlal töökohal, vaid eelistavad projektipõhist karjääri.
Võibolla on lahendus ka hoopis mujal, kui lihtsalt koolitatavate vähendamises? Viljandi kultuuriakadeemia on dubleerimise vähendamisega viimastel aastatel intensiivselt tegelenud. Akadeemias on arendamisel nüüd juba kaks aastat toimiv etenduskunstide õppekava, mille jooksul näitlejad osalevad mitmekülgses etenduskunstide õppes ja saavad muu hulgas ka kaameranäitlemise tunde. Õppes on tugevalt toetatud ka autoripositsiooni võtmine. Lisaks muule läbitakse õppe jooksul näiteks voogteatriprojekt, luuakse lühifilme, aga osaletakse ka erinevates alternatiivsemates ja uuringulisemates etenduskunsti projektides. Akadeemial on kaameranäitlemise õpetamiseks olemas videostuudio ja seda toetab ka koolis toimiv teatritehniliste erialade õpe. Võibolla peaks kahe kooli erisust veelgi enam suunama? Eestis on ju filminäitleja õpe olematu ja arvestades filmivaldkonna arenguvõimalusi, oleks see väga mõistlik investeering. Kui ühe kooli poolt koolitatavad näitlejad oleksid tugevalt filmi suunitlusega, siis ilmselt ei ruttaks neist nii paljud ka uusi teatreid looma. Filmivaldkond, millele on avatud ka rahvusvaheline turg, on riigi jaoks potentsiaalne tulutooja. Kahtlemata aitaks valdkonna arengule kaasa tugeva filminäitlejaõppe olemasolu. See on arutelukoht, kuhu tuleks kaasata nii teatri- kui ka filmivaldkonna esindajad.
Igal juhul on oluline, et nii väikeses riigis nagu Eesti oleks erinevaid teatreid ja õppeasutusi. Selleks et tagada areng, on konkurents oluline ka kunstis ja hariduses. Teatrite rahastamise debatis on kerge sattuda vastasseisu, kuid ilmselt on nii progressiivsemad kui ka konservatiivsemad teatritegijad nõus, et nii nagu tuleb hoida traditsioone, on oluline hoida arengut ja mitmekesisust. Samal põhjusel on olulised kaks eriilmelist teatrikooli – üks traditsioonilisem ja pisut rohkem autoriteeti järgiv ning teine Tartu Ülikoolile kohaselt katsetuslikum, uuringulisem, eksperimentaalsem.
Vabakutselisus, kas kunstimaailma mure või kaasaegse tööturu nähtus?
Virtuaalajastu, süvendatuna COVID-19 poolt, on hüvena kaasa toonud võimaluse olla vaba. Üha vähem loomulik tundub oma elu veetmine kindlal kellaajal ühes kohas, ühe süsteemi all. Vabakutselisus ja niinimetatud eraisiku väikeettevõtlus ei ole mitte ainult kunstnike olevik ja tulevik – see on järjest rohkem leviv lähituleviku uuenduslik eluviis.
Kui nüüd kogu tolm vabakutselisuse teemalt maha raputada, siis jääb alles selge tuum: tegemist on kultuuripoliitilise valupunktiga ja ka tuleviku tööturu olukorraga, millele tuleb varem või hiljem leida lahendus. Vabakutselisus ei ole patt! Kaine mõistus ütleb, et suhtelise vabaduse poole püüdlemine peaks olema meie kõigi eesmärk. Uuendusliku kunsti arengutele on see aga pigem eelduseks. Autoril peab olema võimalus teha oma kunsti vabana ja elada samas sotsiaalsete kindlustustega inimväärset elu. Muidugi on see üks nurjatu probleem, millele ei ole kerget lahendust, kuid see lahendus tuleb siiski leida. Ja üha enam tundub, et see küsimus ei puuduta ainult kunstivaldkonda, vaid tööturu olukorda laiemalt.
Kokkuvõttes leian, et kunstnike ja kunsti vähendamine ei ole pikas perspektiivis lahendus. Loovus on see, millesse just praegu investeerida tuleb. See, kuidas looverialade lõpetajad oma koha tööturul leiavad, on küsimus, mida tuleks vaadata valdkondade üleselt ja ka uuenenud tööturu olukorra valguses laiemalt. Teadlaste sõnul on just loomingulisus võtmetegur AI maailmas hakkama saamiseks, ja töökohad, mis sõltuvad hoolivusest, loovusest ja haridusest, jäävad meie ühiskonnale eluliselt oluliseks. AI on kapist väljas, peame ühiskonnana talle järele jõudma!
Autor: Tiiu Tamm, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava programmijuht
