Näitleja eriala tudeng Maria Helena: „Olen saanud selgema ülevaate, kes ma inimesena olen, mida tahan ja millest unistan“

Maria Helena Seppik on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava näitleja eriala 4. kursuse tudeng. Sellel aastal tegi ta kaasa menukas noortefilmis „Pikad paberid“, mis räägib noortest täiskasvanutest, keda ühendab teadmatus tuleviku ees ja ühine soov elada tähendusrikast elu.

Küsisime Maria Helenalt, mis innustas teda valima kultuuriakadeemia näitleja eriala, kuidas on õpingud toetanud tema teekonda näitlejana ning kellele ta seda eriala soovitaks.

Mis tõi sind õppima kultuuriakadeemiasse näitleja erialale?

Olin just gümnaasiumi lõpetanud, kui avanes võimalus kandideerida näitlejaõppesse. Kuigi Viljandi linn oli mulle tuttav, teadsin kultuuriakadeemiast üsna vähe – mul polnud kindlaid ootusi ega selget ettekujutust, mida see õpe endast kujutab. Ometi tundus näitlejaks õppimine mulle loomuliku jätkuna, kuna olin varasemalt õppinud Noorsooteatri noortestuudios ja tegelenud harrastusteatriga.

Olin üsna sihikindlalt otsustanud, et just see on valdkond, milles soovin tegutseda – ilmselt see ajendaski mind katsetele minema.

Image

Sel aastal said proovida kätt filminäitlejana. Milliseid teadmisi ja kogemusi oled õpingute jooksul saanud, mis aitasid sul filminäitlejana paremini hakkama saada?

Õpingute jooksul oleme kaameraga palju töötanud. Tegime koostööd BFM-i audiovisuaalse meedia tudengitega ning osalesime näitleja töö kaameraga õppeaines, mida juhendas Jürgen Volmer. Sageli oli meil võimalus üksteist lavastada, katsetada erinevaid misanstseene, analüüsida ja arendada stseene ning neid ka läbi mängida.

Igal semestril viis Tambet Tuisk külalisõppejõuna läbi töötoa, kus keskendusime just kaamera ees mängimisele. Lisaks vaatasime ja analüüsisime filme näitlejatehnilisest aspektist. Kaamera ees mängimine nõuab teistsuguseid oskusi ja kvaliteete kui teatrilaval – esmalt tuleb harjuda kaamera kohaloluga ja õppida sellises keskkonnas lõdvestuma. Alles seejärel saab süveneda tehnilistesse nüanssidesse, näiteks kuidas erinevad kaadrisuurused eeldavad erinevat lähenemist, kas mängida rohkem miimika või kogu kehaga, kuidas hoida fookust ja jääda kaamerale avatuks.

Need kogemused andsid mulle enesekindlust ja valmidust filmivõtetel töötamiseks. Samas ei saa mainimata jätta ka filmi „Pikad paberid“ töökeskkonda, mis oli väga turvaline, pakkudes mulle alustava näitlejana loomingulist vabadust ja võimalust eksperimenteerida.

Image

Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam lavaline kogemus kultuuriakadeemias?

2024. aasta kevadel osalesime kollektiiviga Moms of Pulms Made in Estonia Maratonil Kanuti Gildi Saalis – see oli tõeliselt nauditav kogemus. Meie loomeprotsess kulges loomulikult ja muretult, alguse sai see ühisest soovist luua midagi siirast ja vahetut.

Tehniline sooritus või projekti mastaapsus polnud esmatähtis. Hindan kõige enam seda, et me võtsime südameasjaks oma ideid julgelt ja pingevabalt katsetada ning üheskoos avastada.

See projekt aitas mul paremini mõista, et tahan näitlejana mitte ainult kehastada teiste loomingut, vaid ka ise materjali luua. Usun, et ka näitleja saab olla autor ja autonoomne kunstnik, kes mõtestab maailma erinevate vahendite ja meediumite kaudu.

Mis on seni olnud kõige suurem väljakutse näitlejaõppes?

Näitlejaõpe on intensiivne ja nõudlik, paratamatult kaasneb ka ebakindlus oma positsiooni ja väärtuse osas kultuurimaastikul. Avalikes aruteludes kerkivad sageli esile küsimused nagu: kas lavaka tudengitega on tihe konkurents? Kas pärast lõpetamist tööd saab? Kas on üldse vaja kahte teatrikooli? See tekitab kahtlusi – kas sinu töökus ja pühendumus on seda väärt, kui see jääb märkamatuks? Kas on üldse mõtet?

Samal ajal tekib ka soov end laiemale teatrimaastikule tõestada, näidata, et negatiivsed eelarvamused ja hoiakud on alusetud. Hirm, et keegi ei märka sinu tööd ja potentsiaali, võib aeg-ajalt halvata ja teelt kõrvale suunata. Sa hakkad keskenduma sellele, kuidas teistele meeldida ja end tõestada. Mida kauem selles hirmus elada, seda enam hakkad uskuma müüti, et „keegi kuskil ei oota sind.“ Tegelikult oodatakse küll ja mitte midagi ei pea kellelegi tõestama.

Image

Kuidas on õpingud sind inimesena muutnud ja arendanud?

Lisaks erialastele oskustele, paremale arusaamale sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist ning professionaalsele distsipliinile on kool andnud mulle kõige tähtsama – perspektiivi.

Mind ei ole surutud ühtegi malli, vaid vastupidi, olen saanud selgema ülevaate, kes ma inimesena olen, mida tahan ja millest unistan. Õpingud on soodustanud iseseisvat mõtlemist, eksperimenteerimisvabadust ja autoripositsiooni võtmist.

Samas otsin ma taga seda rõõmu, romantikat ja tahet, mis mul oli harrastajana. Arvan, et asjaarmastaja entusiasm on vabastav – sul ei ole veel erialast kretinismi või, nagu Ingmar Bergman ütles, „ametihaigust“. Praegu üritan ma leida parimat kombinatsiooni: kuidas teha oma tööd hästi ja tunda sellest ka rõõmu.

Viljandis õppimise teeb eriliseks ka kogukonnatunne – linn on täis tudengeid ja õppejõude, kõik kursusekaaslased elavad jalutuskäigu kaugusel ning koostöö erinevate erialade vahel on tihe.

Kui sa peaksid kirjeldama oma õpinguid filmižanris, siis milline see oleks ja miks?

Ma arvan, et see oleks mockumentary. Õpingute jooksul on olnud hetki, kus tahaks neljanda seina murda, otse kaamerasse vaadata, õlgu kehitada ja küsida: „Mis siin toimub?“

Kui sa saaksid ühe kuulsa näitlejaga laval või filmis koos mängida, siis kes see oleks ja miks?

Ma ei tea, kas mõtlen sellest niimoodi. Loomulikult on näitlejaid, keda imetlen, kuid huvitab mind rohkem koostöö kunstnikega erinevatest valdkondadest – kirjanike, dramaturgide, muusikute, DJ-de, heli- ja valguskujundajate ning stsenograafidega. Usun, et mul on veel väga palju õppida.

Millise ühe sõnaga kirjeldaksid kultuuriakadeemiat?

Alahinnatud.