Tiiu Männiste on doktorikraadi omanik

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna lektor Tiiu Männiste kaitses eile, 11. novembril meedia ja kommunikatsiooni erialal doktoritööd ”Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel”. Tema juhendajad olid emeriitprofessor Peeter Vihalemm ja professor Marju Lauristin, oponendid professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt, PhD, Malmö Ülikool, Rootsi ja professor Krista Loogma, PhD, Tallinna Ülikool.

Doktoritöös „Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel” analüüsitakse Eesti elukestva õppe suundumusi ja võimalusi postkommunistliku siirde (1987–2004) ja järelsiirde (2004–2014) perioodil ning alanud digipöörde tingimustes. Töö empiirilised tulemused põhinevad autori kvalitatiivuuringutel (intervjuud õppijatega ja ekspertintervjuud) ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi küsitluse „Mina. Maailm. Meedia“ (MeeMa) andmete analüüsil.

Töös esitatakse ülevaade elukestva õppe käsitluste ning praktikate muutumisest Eestis. Elukestval õppel oli ülemineku muutustega toimetuleku ja uuendusi käivitav funktsioon, mis eeldas nii õppijate kui ka riigi panust.

Pöördeliste aegade algul reageeris muutustele esmalt töömaailm, uuendusmeelsed ettevõtjad olid kõigis pöördeetappides operatiivsemad uutesse oskustesse panustajad. Eesti kiire ja otsustav üleminek liberaalsele turumajandusele ei soosinud aga ühiskonna sotsiaalse valdkonna arenguid, tekkinud kiired kihistumisprotsessid kajastusid ka elukestva õppe arengus ning õppes mitteosalejate ja passiivsete arvukas kihis. Pöördele järgnenud stabiilsemas etapis liiguti õppijakesksema, õppija võimeid/võimalusi arvestavama elukestva õppe korralduse poole.

Töös on olulisel kohal digiajastu elukestva õppe uued väljakutsed ja probleemid erineva tehnoloogilise tasemega töökeskkondades. Projektimajanduse toel teostatavad elukestva õppe poliitikad ei suuda enam sammu pidada töömaailma tehnoloogiliste muutustega. Kihistunud võimalustega elukestva õppe väljal muutub aina olulisemaks õppija enda aktiivsus ja iseseisev uute oskuste omandamise võimekus ning orienteerumine mitmekesises ja piiramatus digitaalses keskkonnas. Töös uuritakse, millised on töökeskkonna ja õppimismotivatsiooni seosed, ning esitatakse praegusel elukestva õppe väljal tegutsevate õppijate tüpoloogia. Selle põhjal pakutakse välja elukestvas õppes osalemise mudel, mis võiks olla abiks elukestva õppe arendamisel.