Rahvusvaheline tantsupäev on 29.04

Tantsupäeva traditsioon ulatub tagasi 1982. aastasse, kus UNESCO ja rahvusvahelise tantsukomitee CID valisid modernballeti looja Jean-Georges Noverre (1727-1810) sünnipäeva, et tantsurahvas võiks pidutseda. Rahvusvahelise tantsupäeva ametlik läkitus keskendub sel aastal tantsuteraapia teemale.

Eestis on tantsupäeva märkimiseks mitmeid tantsualaseid sündmuseid. Viljandimaal tähistatakse seda tantsunädalaga.

Rahvusvahelise tantsupäeva ametlik läkitus 29. aprill 2012

Kui sisestate ülemaailmsesse tantsukataloogi märksõna "teraapia" saate 2600
vastust. See tähendab, et ligikaudu üks iga saja tantsuprofessionaali kohta
pakub mõnda teraapiavormi. Kuigi 0,01 on väga väike protsent, siis on
teraapia tõenäoliselt üks kiiremini arenevaid tantsutööstuse harusid.
Erinevate kursuste ja töötubade kiire levik näitab, et tantsuterapeutidel
on potentsiaali igal aastal kahekordistuda. Kvalifitseeritud
professionaalid töötavad üha enam haiglates, tervisekeskustes,
hooldekodudes, vanglates ning vaimuhaiglates. Juurde tekib üha uusi
erapraksiseid ning traditsioonilisedki tantsukoolid pakuvad teraapiatunde.

Selline õitseng võib suuresti tulla asjaolust, et paljudes riikides toetab
tervishoiuministeerium tantsu kaudu ravimist, mistõttu on ka
rahastamisvõimalused nendes riikides võrreldamatult paremad kui nendes, kus
tants on suunatud esinemisele ja rekreatsioonile. Teise põhjusena võib aga
välja tuua asjaolu, et kuna modernne eluviis on suuresti eemaldunud
inimeste primaarfunktsioonidest, siis on inimesed taasavastanud ravitantsu
jõu ja mõju.

Tants muudab terve inimese enesetunde kindlasti paremaks, kuid avalduva
psühholoogilise probleemi leevendamine läbi tantsu on teine küsimus.
Traditsioonilised ühiskonnad on säilitanud oma heaolu läbi pidevate
võimaluse tantsida sotsiaalsetel kokkusaamistel ja rituaalidel. Meie
frustratsioon on süvenenud kuna sellised üritused on tänapäeval unarusse
jäetud ning professionaalsed sessioonid annavad võimaluse seda vajadust
rahuldada. Teatud haiguste raviks on kasutatud kindlaid tantse - vajame
uurimustöid, et teha kindlaks, kas neid tantse võib samadel eesmärkidel ka
tänapäeval kasutada. Veelgi märkimisväärsem on asjaolu, et patsiendid
on tervenenud mitte läbi enese tantsu vaid läbi teise inimese tantsu.
Paljudes riikides paluvad inimesed tervendajatel, ¨amaanidel ja nõidadel
jätkata vanade praktikatega, sest nad tunnetavad selle kasu. Need
industrialiseeritud ühiskondade poolt hüljatud tantsud väärivad uurimist.

Modernne tantsuteraapia, vaid paarkümmend aastat vana, on arendanud uued
tehnikad, mis baseeruvad vaid osaliselt traditsioonilisel praktikal. See
annab teadmiste pagasi, nii teoreetilise kui rakendusliku, ja tõestab selle
kasulikkust. Väga palju tuleb veel ära teha.

Me kutsume ülikoole üles rakendama teraapia õppekavasid, valitsusi
tunnustama tantsuteraapiat kui distinktiivset elukutset ning
sotsiaalkindlustusagentuure hüvitama arstide, psühholoogide ning teiste
primaalteraapia terapeutide poolt välja kirjutatud tantsuravi.

Alkis Raftis
Rahvusvahelise Tantsunõukogu CID president
UNESCO, Pariis

Pressiteate koostas Evelin Lagle
Tantsuinfo kuukirja toimetaja
[email protected]

Teate edastas:
Hannele Känd
Tel 435 5260
E-post [email protected]