Ametiaja lõpp: intervjuu TÜ VKA direktor prof Iñaki Sandovaliga

TÜ VKA direktor prof Iñaki Sandovali ametiaeg lõpeb augustikuuga. Kohtusime Hispaanias viibiva direktoriga videosilla vahendusel, et teha viimasest viiest aastast põgus kokkuvõte ja saada aimu sellest, millised on tema edasised plaanid. Muu hulgas saame teada, mida jääb Iñaki kõige enam igatsema ning millised soovid annab kaasa akadeemiaperele.

Millised on Su plaanid sügissemestriks, kui ametiaeg direktorina on lõppenud? Ootab Sind mõni põnev projekt?

Plaane on mul palju ja seetõttu otsustasin võtta õppejõuna vaba semestri. Tahan keskenduda eelkõige loometööle, kavatsen teha kirjatööd, aga ka komponeerida. Mul on pooleli raamatu kirjutamine, mis loodetavasti valmib kevadeks. Kolleegiga Pärnu kolledžist kirjutame artiklit.

Kõige värskem projekt on originaalmuusika loomine dokumentaalfilmile kuulsast Hispaania kunstnikust, millest ma lähemalt veel rääkida ei saa, aga tegu on väga põneva projektiga. Lisaks on mul palju materjali, mida salvestada nii trio koosseisus kui ka sooloklaveril.

Jään rahule, kui vähemalt pooled plaanid teostatud saan. Prioriteediks on kindlasti loometöö uue albumi välja andmiseks.

Kas naased lähiajal Eestisse või jääd esialgu Hispaaniasse?

See oleneb paljuski uue koroonaviiruse levikust. Mul oli plaanis juuli lõpus Eestisse tulla, aga karantiinikohustuse tõttu pidin reisi ära jätma. Kahjuks tundub, et olukord halveneb ja reisipiirangud (mitte ainult Hispaaniast) karmistuvad.

Ma ei usu, et saaksin enne septembrit või isegi oktoobrit Eestisse naasta, aga igal juhul tuleksin tagasi niipea kui võimalik. Tulin Hispaaniasse ilma et oleksin saanud kõigiga korralikult hüvasti jätta. See kurvastas mind väga, aga midagi polnud parata. Samas hüvastijätud mulle ei meeldi, nii et võibolla nii oligi hea.

Mul on Eestis järgmisel aastal kavas paar kontserdiprojekti, nii et tahaksin Eestis käia võimalikult tihti. Praegu aga olen sättinud oma stuudio vanemate maamajja, mis annab hea võimaluse perega aega veeta, neile abiks olla. Minu soov on Eestisse reisida võimalikult tihti, iga paari kuu tagant, aga tundub, et viirusest tingitud olukord jääb kahjuks veel kestma. Ka Hispaania-siseselt on reisimine keeruline – tuleb kõikvõimalikke kontakte vältida. Kooliaasta algab siinsetele õppeasutustele kindlasti tavapärasest erinevamalt: võibolla on kogu õpe veebis või tehakse üksikuid kontakttunde. Ma usun, et Eestis on olukord veidi ohutum, aga eks paistab.

Mis Sind ametiaja jooksul üllatas, mis läks oodatust paremini?

Enne Eestisse tulekut oli eesootava osas küll mingisugune instinkt või tunnetus, aga alles kohapeal hakkas kõik kujunema. See aeg [viis aastat] oli minu jaoks väga intensiivne. Avastasin enda jaoks väga hea kombinatsiooni tööst ja selle nautimisest. Integratsioon oleks vast kõige olulisem märksõna – integreerumine inimeste ja kultuuriga. Alguses oli tunda suurt vastuseisu sellele, et tuleb keegi väljastpoolt [akadeemiat juhtima]. See oli paljude inimeste jaoks väga emotsionaalne teema. Integreerumine, sõprade leidmine läks oodatust paremini. Mind hoiatati, et eestlased on väga suletud suhtumisega, aga selliseid inimesi leiab tegelikult kõikjalt. Viljandist leidsin avatud inimesed, akadeemia kogukond on väga avatud. See oli minu jaoks hea üllatus.

Mida pead oma ametiaja kõige suuremaks saavutuseks? Mille üle oled uhke?

Suurim saavutus on kindlasti praeguse tiimi loomine. See oli suur väljakutse, sest kui akadeemiasse tulin, oli kollektiiv väga lõhestunud. Mõned inimesed isegi ei rääkinud omavahel. Ma olen väga õnnelik ja rahul, et meil on väga tore, tasakaalus tiim, kus on vanemaid, nooremaid, uuemaid, kogenumaid inimesi. Kokkuvõttes ongi väga hea ja tasakaalus tiim minu jaoks kõige olulisem. Pandeemia ajal ei olnud me keegi kontoris, aga kõik töötasid vastutustundlikult sellegipoolest. Seda hindan ma väga. Kui sellega [tiimiga] on korras, sujub ka kõik muu.

Kuidas hindad Eesti haridussüsteemi? Mida peaks muutma ja miks?

Ehkki ülikool ja kogu haridussüsteem ütleb välja, et tahetakse rahvusvahelistumist ja rahvusvahelisi inimesi vastu võtta, leian ma, et keele, aga ka kultuuri tõttu ei ole haridussektor väga rahvusvahelistumisele suunatud. Ülikool on järjest enam avatud, kuid minu arvates on rahvusvahelistumine endiselt suur väljakutse. Teisest küljest toetab Eesti riik haridust rohkem kui seda tehakse mujal, näiteks Hispaanias.

Loomulikult on Eesti haridussüsteemil palju arenguruumi, nagu kõigil teistel, aga samas kasutatakse väga hästi olemasolevaid ressursse ja tehakse sama raha eest ära rohkem – ollakse väga kulutõhusad.

Ma usun, et haridussüsteem on Eesti riigi jaoks prioriteet. Rõhutan seda Hispaanias kõigile, kellega ma Eesti haridusest räägin. Ometi vajab haridus rohkem ressursse, eriti kunstialane haridus, mis on oma eripära tõttu kallim. Vajame valitsuselt haridusele suuremat tuge.

Millist tulevikku akadeemiale soovid?

Mulle meeldiks, kui akadeemia säilitaks oma vaimu – et see oleks koht, kus kõigil meeldib olla. Mulle meeldiks ka, et tudengid oleksid edaspidigi sama suhtumisega nagu praegu. Nad on mõnusa olekuga, alati väga avatud. Tunneksin rõõmu samuti sellest, kui akadeemiaga oleksid seotud, siin õpetaksid ja töötaksid ikka head inimesed. Neid on väga lihtne kaotada, sest kolitakse küll suurematesse linnadesse, küll välismaale.

Mulle meeldiks näha akadeemiat rohkem rahvusvahelisel kaardil, et nii õppejõud kui ka tudengid osaleksid rahvusvaheliste võrgustike töös ja oleksid nende üritustel esindatud.

Mulle meeldiks, kui akadeemia oleks ka Viljandi linnas rohkem tegev ja pildis, lisaks täiendusõppe pakkumisele ja ürituste korraldamisele ka koostöö kaudu teiste organisatsioonidega (lisaks Eesti Pärimusmuusika Keskusele on Viljandis ka Rahvakultuuri Keskus). Viljandi iseenesest on juba loomekeskus nii Eesti kui ka Põhja-Euroopa tasandil. Viljandi on ainulaadne ja meil on vaja see ainulaadsus nähtavamaks teha. Nähtavus tekib tänu rahvusvahelistumisele – mida ongi ellujäämiseks tarvis arendada, sest ainult kohalikule tasandile suunatusest ei piisa.

Mida akadeemia inimesed on Sulle õpetanud?

Palju asju. Üks väga oluline asi on oma tiimi usaldamine, eriti valdkondades, millega väljastpoolt tulijana sa väga tuttav ei ole. Direktoril peab küll kõigest ülevaade olema, aga ma leian, et pead usaldama inimesi, kellega koos töötad – see on üks minu põhimõte, kuid selle igapäevaellu rakendamine on veidi keerukam. Usun, et olen aja jooksul õppinud teiste seisukohti ja lahendusi veidi seedima, sest koosolekud on kohati kippunud päris tulisteks minema. Siis on just tarvis jääda rahulikuks ja lasta ideedel settida. Olen õppinud veidi ootama, ja seejärel, kui olukord on rahunenud, otsust langetama. Eelkõige olen kindlasti õppinud oma inimesi usaldama.

Kuidas on üliõpilastega, mida nemad Sulle õpetanud on?

Minu arvates on TÜ VKA tudengid siirad, motiveeritud ja teevad oma asja kirega. Nende nimel me akadeemias töötamegi. Kui me pakume üliõpilastele head haridust, head teenust, siis nemad teevad ülejäänu. Ma usun, et me ei pea neile ütlema, mida nad tegema peavad, peame lihtsalt andma vahendid selleks, et nad saaksid ennast ja oma projekte arendada.

Kui akadeemia tudengid on oma muredega minu juurde tulnud, on neil enamasti lahendus juba kaasas olnud. Nad on konstruktiivsed ja tahavad aidata kaasa probleemide lahendamisele, nad hoolivad akadeemiast. Olen üliõpilasesindusega regulaarselt kohtunud. Olen ise väga otsekohene, nii et ka nemad räägivad minuga otse. Tudengite mured on olnud põhjendatud, vahel on meil õnnestunud need lahendada, teinekord mitte, aga vähemalt oleme saanud asjad omavahel läbi rääkida. Tudengid, üliõpilasesindus, esinduse president on igal aastal olnud väga toetavad, mitte ainult minu, vaid kogu akadeemia suhtes. Teistele kõrgkoolidele tundub selline üliõpilaste ja juhtkonna suhtlus liiga idealistlik. Pandeemia periood näitas samuti, kui koostööaldis ja konstruktiivsed meie tudengid on.

Mida Sa järgmisele direktorile soovitaksid?

Ma soovitaksin Jukol seada tudengid alati esikohale. Me õppejõududena võime kippuda õpetama seda, milles ise oleme eksperdid, mida oleme ise õppinud, aga õigupoolest peame õpetama seda, mida üliõpilased vajavad. Parasjagu ongi toimumas suur muutus, eriti pandeemiaga seonduvalt.

Mõned õppekavad senisel kujul võibolla enam ei toimi ja vajavad ülevaatamist, sest näiteks muusikuna pead lähtuma sellest, kuhu muusikatööstus on suundumas (elavettekandes muusikat on vähem, stuudios salvestamist rohkem). Üliõpilastele on tarvis anda kontekstile vastavad vahendid, et nende karjäär oleks edukas. Seetõttu peamegi õpetama tudengite vajadustest, mitte üksnes oma teadmistest lähtuvalt.

Kui üliõpilased panna esikohale, nagu oma lapsedki, siis ülejäänu klapib. Ülikoolil kui institutsioonil, kogu süsteemil ei ole mingit mõtet, kui on õppekavad, teadustöö ja doktorid, aga lõpetaja ei ole tegelikult valmis töötama näiteks Saksamaal, Ameerika Ühendriikides või Aafrikas, sest me ei ole talle andnud vajalikke teadmisi ja oskusi.

Me ei tea, mida on tarvis järgmisel aastal või viie aasta pärast, nii et me peame veidi prognoosima. Ma arvan, et on selge, et digioskused ja -vahendid, teiste inimestega (kaug)koostöö tegemine muudab meid konkurentsivõimeliseks. Usun, et vahendid on meil olemas – Eestis on väga arenenud digiühiskond ja ettevõtlusvaim. Tõenäoliselt peame üsna varsti pakkuma uusi õppekavu või muutma olemasolevaid – see on täiesti normaalne protsess, mis peabki pidevalt aset leidma. Pidevat muutmist ja uuendamist peakski Juko silmas pidama.

Peale selle soovitan Jukol olla küll kontoris, aga hoida suhtlust ka tudengite, õppejõudude, ülikooliga. Direktorina sai mulle selgeks, et suurem osa tööd tuleb ära teha väljaspool kontoriruume. Inimestega kohtumine võtab palju aega, kuid on väga oluline, et teada saada, mida näiteks üliõpilased soovivad, vajavad, millest puudust tunnevad. Soovitan tulevasel direktoril minna ka kaugemale, et osaleda konverentsidel ja suhelda võimalikult palju teiste kõrgkoolide esindajatega. Et meil on nii hea tiim, siis igapäevaste toimetuste pärast muretseda ei ole vaja. Väljaspool akadeemiat on aga asju, mida peale direktori keegi teine ei tee. Kokkuvõttes: avatult mõtlemine ja inimestega ühenduses olemine annavad perspektiivi ja aitavad otsuseid langetada.

Uue direktori üheks kõige suuremaks väljakutseks on kindlasti akadeemiale piisava finantstoe leidmine, mis tähendab suurt lobitööd nii Tallinnas kui ka Tartus. Samal ajal tuleb akadeemiat hoida endiselt atraktiivse õppimiskohana, mis tähendab uute õppekavade loomist või olemasolevate täiustamist. Õnneks on selleaastased numbrid head, sisseastujaid jätkub; teistel kunstialast haridust pakkuvatel kõrgkoolidel on tudengite arvuga märksa suurem mure. Põhjuseid selleks on kaks: pandeemiast tulenenud e-õpe ja tööalane ebakindlus. Loomeinimeste jaoks on olnud rasked ajad, mismõttu potentsiaalsed tudengid üle kogu Euroopa ja mujalgi kaaluvad väga tõsiselt, kas üldse kunsti õppida. TÜ VKA peab olema turunduses tugev ning näitama oma võlu ja võimalusi – meil on superülikool pisikeses looduskaunis linnas. Seda mujalt maailmast naljalt ei leia ja see tudengid siia toobki.

Kunstialane kõrgharidus ei ole aga ainult kultuuriakadeemia asi, vaid teene kogu riigile. Eesti muudab eriliseks side kultuuri ja kunstide vahel, igal riigil seda ei ole. Ma leian, et seda peaks valitsus silmas pidama. Kui kultuuri ja kunste ei tähtsustata piisavalt, siis kaotab Eesti teda eriliseks muutva sära. Mind tõmbas Eestisse just kunstide valdkond.

On Sul mõni üldine soov või soovitus kogu akadeemiale?

Ma soovin, et TÜ VKA tudengid ja vilistlased oleksid edukad ja nimekad, et neil läheks hästi, ajades oma asja. Varem ma rahvusvahelisel tasandil eestlasi ei märganud. Nüüd, kui ma olen Viljandist ja Eestist eemal, loodan eriti Eesti nimesid ja inimesi kohata. Kui TÜ VKA tudengid, vilistlased või õppejõud jõuavad Eestist väljapoole, siis on see hea märk – see tähendab, et akadeemial läheb hästi.

Õppejõududel soovitan end pidevalt arendada, olgu selleks siis loominguline või akadeemiline pool. Akadeemial tasub õppejõude julgustada ja hõlbustada neil magistri- või doktorikraadi omandamist. Enesetäiendus ei ole tähtis üksnes õppejõuna töötamiseks, vaid ka üleüldiseks erialaseks arenguks. Kui oled tantsuõpetaja, siis pead tegelema tantsuga laiemalt, mitte üksnes selle õpetamisega, et sul oleks, mida edasi anda; lugu, mida õpetades rääkida.

Mitmed tugitöötajad on viimastel aastatel töö kõrvalt kraade omandanud – see teeb neist kvalifitseeritumad töötajad. Ma leian, et TÜ VKA peab sellisele isiklikule arengule kaasa aitama.

Soovin näha ka Viljandi arengu jätkumist. Head koolid, töökohad, keskkond – Viljandis on kõik juba olemas, et end isiklikus ja tööelus teostada.

Millest Sa hakkad akadeemiast eemal olles puudust tundma?

Tunnen kindlasti puudust mitteformaalsest suhtlusest, mis meil kontoris välja kujunes. See oli minu arvates suureks abiks, kui tuli toime tulla keeruliste olukordade, stressi või kohatise väga suure töömahuga. Sellise hea õhkkonnaga sai ära harjutud ja on kummaline, kui neid inimesi sinu ümber igapäevaselt ei ole. Väikesed asjad lähevad kokkuvõttes kõige rohkem korda.

Nii et kõige rohkem hakkan igatsema inimesi, aga see igatsus tekkis juba kevadel, kui me ei saanud kohtuda, nii et olen vähehaaval selleks märtsist saadik valmistunud. See on küll kurb, aga samas rõõmsalt kurb. Hea meel on ühe projektiga lõpetada, teades, et see on heas seisukorras ja heades kätes. Samal ajal on ikka kahju projekti ja inimeste juurest lahkuda. See on niisugune kibemagus tunne. Ma ei olnud sellele varem mõelnud, aga võibolla on isegi hea, et me ametlikult hüvasti ei saanud jätta.

Kokkuvõttes olen väga tänulik. Ma tunnen tänulikkust toetuse, koostöö, sõpruse ja professionaalsuse eest. Paljud inimesed on akadeemiale väga pühendunud – ma olen selle eest tänulik ja austan seda väga. Ma loodan, et mul õnnestus oma vigu ja nõrki külgi kompenseerida avatuse, teotahte ja püüdlusega tuua kõiki kokku. Minu suurim tänu kõigile.