Emma Lotta Kiviberg õpib Viljandi kultuuriakadeemia kolmandal kursusel eesti pärimusmuusikat, torupilli ja laulu erialal. Koolivälisel ajal annab ta kontserte oma ansambliga Trifoor, mängib etendustes Piibe Teatris ning annab pärimusmuusika tunde nii koolides kui ka laagrites juhendajana.
Küsisime Emma Lottalt, mis tõi ta õppima kultuuriakadeemiasse, milliseid kogemusi on õpingud talle seni andnud ning millisele inimesele võiks õppimine Viljandis kõige paremini sobida.
Kuidas jõudsid pärimusmuusikani ja miks otsustasid tulla seda õppima kultuuriakadeemiasse?
Pärimusmuusika on minuga terve elu kaasas käinud, kuid muusikaõpinguteni jõudsin tänu ETHNO laagrile. Pärimusmuusikast lummatuna suundusin esmalt õppima Heino Elleri Muusikakool ning seejärel tundus loomulik jätkata kõrghariduse omandamisega, mistõttu seadsin sammud Viljandisse.
Õpingute ajal lõite koos kursusekaaslastega ansambli Trifoor. Kuidas see ansambel sündis ja mis teeb selle teie jaoks eriliseks?
Trifoor sündis minu ja Marta-Helen Hansingu suurest soovist teha pärimusmuusikaansamblit. Olles üles kasvanud Paabli, Zetode, Trad.Attacki ja teiste suurte eeskujude muusika saatel, oli meil suur kihk ka ise sama lahedat muusikat teha. Seejärel kaasasime oma kursuseõed rütmimuusika erialalt ning selgus, et neil olid samad unistused. Meie bändi teebki eriliseks see, et selle loomine oli meie kõigi ühine südamesoov. Lisaks oleme omavahel head sõbrad, kellele meeldib koos pilli mängida ja vabalt hullata – muusikat peab nautima, siis on energia plahvatuslik ja lummav.
Milliseid võimalusi või kogemusi on muusikaõpingud sulle seni pakkunud?
Viljandi pärimusmuusika eriala suurim pluss on rahvusvahelised koostööd teiste muusikakõrgkoolidega. Tänu iga-aastasele TUNE projektile ning Nordtrad võrgustiku konverentsile oleme loonud palju sõprussidemeid üle Euroopa ning avardanud oma teadmisi erinevatest kultuuridest. Samuti integreerime uusi teadmisi oma pillimängu, mistõttu on see mitmel tasandil arendav koostöö. Pärast selliseid projektinädalaid püsib motivatsioon oma muusikaga tegelemiseks ja harjutamiseks veel pikalt.
Mis sulle kultuuriakadeemias õppimise juures kõige rohkem meeldib või mis on sind siin kõige rohkem üllatanud?
Kõige rohkem rõõmustab mind muusikamajas valitsev üksteise hoidmine – me ei suhtle ainult oma eriala tudengitega, vaid oleme head sõbrad ka rütmimuusikute, koolimuusikute, tehnoloogide ja produtsentidega. Üksteise mahategemise asemel toetame pidevalt üksteist ning elame kaasa ka kaasõpilaste saavutustele. Väike tervislik konkurents on muidugi samuti olemas, näiteks selles, kes rohkem harjutamas käib.
See üksteise hoidmine laieneb ka teiste erialadega suhtlemisse – kogu kultuuriakadeemia pere on toetav ning osakondadevaheline koostöö areneb pidevalt.
Kõige enam üllatab mind Viljandis see, kui ilus ja elav on igal aastal kevade saabumine pärast vaikset ja pikka talve.
Millisele inimesele sobib sinu arvates kõige paremini muusika õppimine kultuuriakadeemias?
Muusika õppimine sobib igaühele, kes soovib muusikaga tegeleda. Eelise annab aga avatud meel erinevate muusikastiilide suhtes ning siiras rõõm muusikast koos sooviga end pidevalt arendada.
Millise ühe sõnaga kirjeldaksid kultuuriakadeemiat ja miks?
Sipelgapesa.
Nagu sipelgapesagi, on TÜ VKA mitmetasandiline, sagimist täis ja pealtnäha veidi kaootiline, kuid kõik saab tehtud ning igaühel on oma roll ja rada käia.
Muusika õppekava alusel õppides saad oma valdkonna tuntud professionaalide juhendamisel laiapõhjalise muusikahariduse. Selle olulised osad on nii sajanditevanune pärimusmuusika kui ka tulevikkuvaatav muusikatehnoloogia.