Mari Roose on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õppekava metallitöö eriala neljanda kursuse tudeng. Õpingute käigus lõi ta koos kahe kursusekaaslasega oma ettevõtte – Galerii Akadeemia. Mari pälvis 2024. aastal ka Anu Raua stipendiumi, millega tunnustati tema aktiivsust ja silmapaistvust õpingute vältel.
Uurisime Marilt, mis tõi ta kultuuriakadeemiasse, kuidas on õpingud aidanud kaasa ettevõtlusega tegelemisele ning kellele ta soovitaks metallitöö eriala.
Mis tõi sind õppima kultuuriakadeemiasse metallitöö erialale?
Kui kaalusin, millist materjali tahaksin lähemalt tundma õppida, tundus metall kõige kutsuvam. Metallist esemete valmistamine oli mulle alati maagiline tundunud – kuidas on võimalik nii kõva materjali mõjutada? Olin varem proovinud erinevaid materjale ja tehnikaid, kuid metall jäi ikka mõistatuseks. Suureks suunajaks oli ka see, et siin õpetatakse just pärandtehnoloogiat. Mind väga köidab võimalus näha maailma esivanemate pilgu läbi ning pärandtehnoloogia ja metallitöö tundus põnev kombinatsioon.
Mis sind metallitöö eriala juures kõige rohkem köidab? Kas see on midagi, mida teadsid juba enne õpinguid või avastasid õpingute käigus?
Mind köidab metalli juures kõige enam selle lõputud võimalused – sellega saab teha peaaegu kõike ning see on väga taaskasutatav materjal. Enne õppima asumist ei olnud ma metallile süvitsi mõelnud, kuid nüüd hakkan mõistma, et selle materjali ainus piir on kujutlusvõime ja oskused.
Kui palju on õppetöö praktiline ja kas oled saanud oma loomingut ka väljaspool kooli eksponeerida või müüa?
Õppetöö on suures osas praktiline. Teooria poolelt keskendutakse peamiselt ajaloole, uurimustööde ja analüüside kirjutamisele ning ettevõtlusele. Mina olen oma loominguga laatadel käinud juba teisest kursusest alates. Mu ehted on olnud väljas ka mitmetel kooli ja meie kursuse korraldatud näitustel.
Õpingute käigus lõite koos kursusekaaslastega ettevõtte Galerii Akadeemia. Kuidas see idee sündis ja millega täpsemalt tegelete?
OÜ Galerii Akadeemia sündis kolmandal kursusel loovettevõtluse baaskursuse raames. Olime kogenud, kui keeruline on väärismaterjalist ehteid müüa, eriti alustaval käsitöölisel, ja seetõttu lõimegi oma ettevõtte. Praegu, aasta hiljem, käime laatadel, korraldame töötube, täidame tellimustöid ja valmistame kultuuriakadeemia lõpusõrmuseid.
Kui lihtne või keeruline oli tudengina oma ettevõtte loomine? Mis olid suurimad väljakutsed ja kuidas neist üle saite?
Kõige keerulisem oli kindlasti juriidiline pool – milliseid vorme täita, kuidas registreerida meistrimärki jne. See maailm ei tulnud meist kellelegi loomulikult. Õnneks oleme oma kolmikuga paika saanud hea tööjaotuse ning üksteisega pidevalt suheldes ja tuttavate abiga oleme siiani kõigega hakkama saanud.
Mis on kõige kummalisem või naljakam asi, mis sul koolis metallitööd tehes juhtunud on?
Õpingute käigus puutume vahel kokku väga huvitavate pärandtehnoloogiliste meetoditega, mida metallitöös esialgu ettegi ei kujutaks. Näiteks oma seminaritöö raames uurisin, kuidas oksüdeerida hõbedat erinevate loomade sõnnikuga. Selle tulemusena seisis mu vannitoas mitu nädalat kuus purki sõnniku ja virtsaveega, mida ma igapäevaselt jälgisin nagu eksootilist lemmiklooma.
Kellele soovitad tulla õppima pärandtehnoloogia õppekava metallitöö erialale?
Siin on õppinud väga erinevaid inimesi, nii et soovitan seda kõigile, keda paeluvad vanad tehnikad ja ajalugu.
Millise ühe sõnaga kirjeldaksid kultuuriakadeemiat?
Tahaksin öelda hoopis kaks sõna, mis on meie kursust saatnud esimesest päevast alates: „Tunde järgi!”