Tunne meie inimest: Celia Roose
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA pärimusmuusika kaasprofessor ja pärimusmuusika magistriõppekava programmijuht Celia Roose.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
Elan oma esivanemate talus Võrumaal Karula kihelkonnas. Siin tuleb ette igat sorti tegemisi nii keha kui vaimu jaoks. Näiteks, kui mõni väga raske asi on vaja toimetada kuskile kõrgustesse, siis alati ei pea ju naabrimeest tülitama, mõtled, õigemini leiutad ise süsteemi, kuidas asi paika saada. Selliseid leiutamisi tuleb ette parasjagu, kuidas miskit kõige õigemal ja sobivamal moel teha. Alati tuleb natuke aega ka anda, nö esitada küsimus, siis õues ringi sibades või metsarajal matkates hakkab vaikselt õige vastus kooruma. Selline koorumise teel saadud mõtte elluviimine pakub erilist rõõmu.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Hea meelega loen raamatuid, mida sõbrad ja head tuttavad soovitavad. Enamasti loen need ka lõpuni, sest nad ongi head. Üks mu viimase aja lemmikuid on Armeenia kirjaniku Marine Abgarjani "Taevast kukkus kolm õuna". Eriti muljetavaldav oli selle raamatu lõpulause, mis kulges kahel leheküljel ja võttis suurepäraselt loetu kokku. Kuna olen ise üsna lapsemeelne inimene, siis nautisin ka väga Fredrik Backmani raamatut "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Nimetatud raamat räägib ühe väga nutika 8-aastase tüdruku elust ja maailma asjadest arusaamisest. Praegu on käsil Mats Traat ja ootamas on Hermann Hesse "Klaaspärlimäng", mida olen kunagi liiga ammu lugenud. Tookord ei saanud ma kõigest aru ja tegin otsuse, et loen uuesti ja nüüd on aeg käes. Ja eks ikka erialast lektüüri tuleb ka vahele sirvida.
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
Hetkel, 3. mail, kui ma seda juttu siin kirjutan, sajab akna taga valget laia lund roheliste heinakõrte vahele, ja juba on mõned pinnad valge lumevaiba all. Iga päev on minu koduõuel või siit pisut kaugemal mõni sündmus, mis liigutab või paneb end unustama: luiged lendavad üle õue, mu koer jääb neid pikalt pea viltu järele vaatama, mina ka; peale pikka ja pingsat Teamsi loengute päeva peniga Perajärve metsarajal jalutades, kus õhtuse päikese kiired on laotanud end läbi noorte mändide mõnusale samblale, tahaks ka ise seal samas end kerra tõmmata jne.
Üks viimaseid sihtkohti, mis igati kustumatu mulje jättis, oli reis Vanuatu riiki Tanna saarele. See oli küll 2017. aasta sügisel, kuid siiani jagan seal kogetud elamusi tõelistest laulu- ja tantsupidudest, millest mul oli au osa võtta. Nimelt, seal erinevates külades toimuvad laulupeod igal nädalal ühel kindlal päeval. Näiteks, Lamakara külas kogunevad kõik külaelanikud igal reedel, nii suured kui väikesed, külaplatsile, laulavad ja tantsivad päikese loojangust tõusuni. Koolitunde külastades sain kogeda, et kõik lapsed peavad viisi! Eestlastel kui n-ö laulurahval oleks mõndagi õppida laulupidude rahvalt Vanuatus Tanna saarel.
Mida oled viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Eks ikka seda arvuti kaudu õpetustöö tegemise värki, just tehnilises plaanis. Muidugi on selles osas veel palju õppida.
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?
Kes seda nüüd mõõta suudab, olen siin töötamas juba alates 1992. aasta sügisest. Alguses käisin üsna harva tunde andmas, kuid alates 1997. aastast töötan põhikohaga. Missioonitunne meie pärimuskultuuri õpetamise osas on minus palju sügavamale kasvanud. Noorte inimestega koostöö sunnib mõtlema ja tegutsema tuleviku perspektiivis, samastud nendega ja tunned ennastki nooremana.
Küsimus eelmisest vastajalt: "Mis on kõige ilusam, vahvam või suurepärasem asi, mille omaenda kätega oled loonud?"
Mulle meeldib triibulisi sokke kududa sõpradele kinkimiseks. Kui need kõik kokku panna, saab suure kotitäie.
Küsimus järgmisele vastajale
Milliseid oma esivanemate kombeid järgid ise tänapäeval?