Konverents “Teppo lõõtspilli fenomen”

9.00 Registreerimine ja tervituskohv

9.30 Konverentsi avamine

10.00-10.45 Peaettekanne: Juhan Uppin – Teppo tüüpi lõõtspilli muusika eripära

1. paneel, moderaator: Taive Särg

11.00 Marju Kõivupuu – Külapillist identiteedisümboliks. Teppo-lõõtsa lugu.

11.30 Natali Ponetajev – Lääne-Eesti lõõtspillimuusika 19. ja 20. sajandil

12.00 Tarmo Noormaa – Teppo tüüpi lõõtspilli ja -muusika autentsus 21. sajandi esimesel
veerandil

12.30 Tanel Torn – Muusika andmeanalüütika rakendamine rahvapillilugude seoste tuvastamiseks arhiivisalvestustes

13.00-14.00 Lõunapaus

2. paneel, moderaator: Tarmo Noormaa

14.00 Tarmo Tartu – August Teppo arengust pillimeistrina, tema pillide ja töövõtete tehniline täiustumine läbi aja

14.30 Priidu Teppo – August Teppo lõõtsamuusemi saamislugu ja ülevaade teppo lõõtspillide kaardistamisprotsessist

15.00 Leho Laaser – Tänapäevane minoorbassidega Teppo-tüüpi pill

15.30 Heino Tartes – Minu kogemus lõõtsameistrina

16.00 Paneeldiskussioon – Kuidas sai Teppo lõõtspillist eesti lõõtspill?, Taive Särg

17.00 Lõpusõnad

Konverentsi panelistide tutvustused leiad siit.

Teppo tüüpi lõõtspilli muusika eripära

Juhan Uppin, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Midagi erilist ja kohalikule muusikaeelistusele ning -harrastusele sobivat peab August Teppo (1875–1959) ja tema eeskujul valmistatud lõõtspillides olema, et need esialgu peamiselt Võrumaal, seejärel kogu Eestis levinuimaks lõõtspillitüübiks on kujunenud. Rahvapille ja -muusikat koos käsitledes teeb Teppo tüüpi lõõtspilli ja sellel mängitava muusika unikaalseks kolm tahku: 1) pilli kuju ja ehitus, 2) tämber ja häälestus ning 3) mängutehnilised võtted ja esitusstiil.

Teema mõistmiseks alustab ettekanne kultuuri- ja muusikaruumist, milles 1890. aastatel teismelisel Teppol uut tüüpi pill valmis, talle eeskujuks olnud pillidest ja Teppo pillide ehituslikust ja kõlalisest uudsusest. Samuti tutvustab ettekanne pilli eri aegade traditsioonilist repertuaari ja selle liigitamist, pidades silmas ka rahvamuusikapalade üldist mittekirjalikku ja varieeruval kujul levimist, tuues näiteks tüüpilisi meloodiaid jne. Teppo pilli rahvapärast mängustiili on Uppin põhjalikult käsitlenud oma 2022. aastal kaitstud doktoritöös, mille põhjal saab ülevaate stiili ajaloolisest kujunemisest, põhilistest kujundajatest ja põlvkonnastiilidest. Paikkondlikud eripärad (nt Vana-Võru stiil) on täheldatavad mõnevõrra isegi tänaseni.

Tänapäevases pärimusmuusikas on Teppo tüüpi lõõtspill fenomenaalne, sest ühelt poolt on seesugune traditsiooniteadlik lähenemine hoidnud ja võimaldab ka muutuvas maailmas hoida Eestis elujõus kõiki eelnevaid põlvkonnastiile, mis teisalt pigem ei takista vaid soosib ka Teppo pillil mängitava muusika stiililist ja tehnilist arengut, repertuaari või esitusstiili võtete laenamist, uute žanrite teket ning uusloomingut.

Külapillist identiteedisümboliks: Teppo-lõõtsa lugu

Marju Kõivupuu, Tallinna Ülikool

Nii peied kui ka pulmad teavad pillimeest,
ja peitu ainult julmad poevad pilli eest… (Vello Toomemets)

Teppo tüüpi lõõts (härmul, jõrgats, jõrgapill, ärmoorik(a), härmoonik(a), lõõtsmoonik jne) on vaieldamatult eesti – kuid mitte ainult eesti – rahvapillide seas unikaalne nähtus, esindades parimal moel pärimuslikku loovust, mispuhul seniste ideede edasiarendamisel sünnib midagi sootuks uut ja/või omanäolist.

Võrumaa mehe, pillimeister August Teppo (1875–1959) loovuse tipuks oli neljaraeline lõõtspill, mida tunnemegi nüüdseks tema looja ja valmistaja järgi. Teppo lõõtspilli valmistamise ja mängimise traditsioon on kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Võib julgesti öelda, et Teppo-pilli käsi käib Eestis 21. sajandi esimesel veerandil oluliselt paremini kui kunagi varem, mil kallist, algusest lõpuni käsitööpilli võisid endale lubada vaid üksikud inimesed, kellel oli võimalik pilliostuks vajalik summa kokku saada. Rahvasuus öeldi toona, et meeleolu loomiseks piisas sellestki, kui lõõtspill oli peol või talgutel lihtsalt kaasas.

Kui veel 1990ndatel olid lõõtspillimängijad pigem vanemad mehed ning paiguti suhtuti lõõtsamängu ka üpris halvustavalt, siis nüüdseks on olukord muutunud. Meisterlikke lõõtsamängijaid on igas vanuses ning pilli võtavad meelsasti põlvedele meeste- kui naisterahvad. Olgu öeldud, et veel 1960ndatel ja hiljemgi ei vaadatud kuigi hea pilguga, kui tüdrukud või naised lõõtsamängust huvitusid.

Eestis toimuvad nii lõõtspillide mängimise kui valmistamise õpitoad, kursused ja õppepäevad; pilli on võimalik õppida muusikakoolides; alates 1971. aastast alanud ülipopulaarne lõõtspilli võistumängimine jätkub Võru pärimustantsu festivali (varasemalt Võru Folkloorifestival) raames; 2005. aastast on kutsutud ellu Jüri Uppini nimeline sihtkapital, mis toetab lõõtspillimuusika edendajaid ja lõõtspilli valmistajaid; Tallinnas vurab uuema aja pillimeistri Heino Tartese nimeline tramm... Loetelu üritustest ja ettevõtmisest, mis on toonud Teppo-pilli meie pärimusmuusika eeslavale, on muljetavaldavalt pikk. Kuigi lõõtspill on olnud traditsiooniliselt soolopill, pole tänapäeval vähetähtis lõõtspillimängijate ühtekuuluvustunne ja seltsielu – koos mängimine on saanud väga populaarseks.

Oma ettekandes annangi ülevaate Teppo-lõõtsast ja lõõtsamuusikast kui meie pärimusmuusika ühest kesksest ja armastatud identiteedisümbolist. Kuigi vanasõna ütleb, et ega pill peret toida ning ega laul lauda kata, on ajad selleski osas muutunud.

Lääne-Eesti lõõtspillimuusika 19. ja 20. sajandil

Natali Ponetajev, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Heidame pilgu Lääne-Eestisse, et uurida, milline nägi välja sealne lõõtspillitraditsioon enne akordionide, karmoškade ja Teppo tüüpi pillide üle-eestilist levikut, mis tõi ka muutused lõõtspillirepertuaaris. Lääne-Eesti on varasemalt lõõtspilli-traditsiooni ei ole põhjalikumalt uuritud, mistõttu selle tundmaõppimine pakub olulist täiendust varasematele Teppo tüüpi lõõtspilli käsitlustele.

Läänemaa näitel tutvustan kasutusel olnud pillitüüpe ja lõõtspillimängijate repertuaari, tuginedes Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidele. Vanimad üleskirjutused Läänemaalt lõõtsal mängitud lugudest ulatuvad 1889. aastasse, esimesed helisalvestused tegi Eduard Oja 1929. aastal. Sealne traditsiooniline lõõtspillirepertuaar koosnes kuni 1930. aastateni valdavalt labajalgadest ja vanapärastest polkadest, millele lisandusid hiljem üle-eestilise levikuga populaarsed tantsulood. Kirjeldan vanemat mängustiili, mille iseloomulikuks tunnuseks on ühel real mängimise tehnika.

Teppo tüüpi lõõtspill muutuste tuules: autentsuse analüüs

Tarmo Noormaa, Eesti Pärimusmuusika Keskus

Ettekandes käsitlen autentsuse mõistet, mis kerkib sageli esile lõõtspillimängijate ja -meistrite omavahelistes aruteludes. Tihti kuuleb hinnanguid nagu „see oli ehtne vanapärane mäng“ või „peaaegu sama hea kui originaal Teppo“, mis viitab, et autentsust tajutakse ühtaegu nii stiilis kui ka pilli omadustes. Ent kas autentsust on üldse võimalik objektiivselt hinnata? Küsimus läheb veelgi teravamaks, kui vaatleme uut repertuaari, senisest erinevaid mänguvõtteid ja uuendusi pilliehituses: kus on piir, mille ületamine lõhub seose ajaloolise traditsiooniga?

Vastuse saamiseks toetun:

• isiklikule mängijakogemusele ja osalusvaatlusele klubides, festivalidel ja teistel sotsiaalsetel sündmustel;
• intervjuudele mängijate, pillimeistrite ja kuulajatega.

Autentsust kaardistan lähtudes kolmest aspektist:

1. Instrumentaalne – ehitus, materjalid, Teppo-spetsiifiline häälestus ehk timm.
2. Mänguolukorrad, stiil ja repertuaar.
3. Osaleja-kuulaja – sotsiaalne ja emotsionaalne laeng, mis kogukonda koos hoiab.

Tulemused näitavad, et autentsus pendeldab jäikade ankrute (pilli vorm, häälestusprintsiip, graveeritud metallkaunistused) ja muutuva kollektiivse kuuluvustunde vahel. Mängijad ja publik peavad neid pooluseid pidevalt läbi rääkima, et ühtaegu säilitada pärandit ja sobituda ühiskonna ootuste ning klubide, salvestusmeediumite, lavade nõuetega.

Järeldus: see muutuv autentsus hoiab lõõtspilli traditsiooni elus ning pakub tööriistakasti teiste hääbuvate rahvapillide taaselustamiseks.

Võtmesõnad: Teppo lõõtspill, kultuuripärand, autentsus, Eesti, stiil, repertuaar, muusika, traditsioonide muutumine, pertseptsioon, sotsiaalne funktsionaalsus

Muusika andmeanalüütika rakendamine rahvapillilugude seoste tuvastamiseks arhiivisalvestustes

Tanel Torn, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub tuhandeid 20. sajandi rahvapillimuusika helisalvestusi, millest suur osa on seotud lõõtspilliga. Paljud neist on märgendatud üldiste pealkirjadega, nagu “valss” või “polka”, kuid sama muusikapala võib kanda ka erinevaid nimetusi sõltuvalt piirkonnast, kus see on kogutud. Kuna rahvamuusika paladel puuduvad sageli kindlad, fikseeritud pealkirjad või ühtne viisikuju, ei kajastu esituste tegelik meloodiline sarnasus alati metaandmetes ning pelgalt nende põhjal on keeruline otsustada, kas kaks salvestust on sama loo variandid või hoopis erinevad palad. Lisaks esineb kogudes ka probleeme, nagu valesti märgendatud failid või dubleerivad salvestused, mida pelgalt metaandmetele tuginedes on keeruline tuvastada.

Et neid varjatud seoseid paremini mõista ja nähtavale tuua, rakendasin oma uurimistöös muusika andmeanalüütika (music information retrieval, MIR) meetodeid, mis võimaldavad võrrelda salvestusi otse helisignaali põhjal. Töö keskendus sellele, kuidas sama loo erinevaid esitusi saaks automaatselt rühmitada ehk klasterdada ja tuvastada sama pala erinevaid esitusi, ning kuidas tuvastada ebatäpsusi arhiiviandmetes. Selline lähenemine võib oluliselt kiirendada ja laiendada analüüside tegemist, võimaldades tuvastada mustreid ning seoseid suurtes helikogudes, mis sisaldavad tuhandeid salvestusi ning mille analüüsimine oleks traditsiooniliste meetoditega äärmiselt ajamahukas.

Ettekandes tutvustan oma uurimistöö tulemusi ja MIR-meetodite rakendamist Eesti rahvapillimuusika salvestuste analüüsimisel. Ühtlasi arutlen selle üle, kuidas tehnoloogilised tööriistad võiksid toetada lõõtspillipärandi süstemaatilist uurimist – just siin, Teppo lõõtsa sünnikohas.

August Teppo arengust pillimeistrina, tema pillide ja töövõtete tehniline täiustumine läbi aja

Tarmo Tartu

Ettekandes tutvustatakse August Teppo kui pillimeistri arengut ja tema töövõtete järkjärgulist täiustumist. Räägitakse:

• Teppo timmist ning selle kujunemisest;
• ehituspõhimõtetest ja kasutatud materjalidest eri ajastutel;
• keeletehnoloogia ja akustika uuendustest;
• levinud vigadest ja õppetundidest restaureerimisprotsessis;
• näidis­pillidest, mis demonstreerivad eri häälestus- ja konstruktsiooniprintsiipe.

Esitluse jooksul antakse kuulajatele konkreetsed tehnilised võrdlused ning praktilised järeldused Teppo lõõtspillide pärandi mõistmiseks ja säilitamiseks.

August Teppo Lõõtsamuusemi saamislugu ja ülevaade teppo lõõtspillide kaardistamisprotsessist

Priidu Teppo

Ettekandes tutvustatakse Võrumaal Loosu külas asuva August Teppo Lõõtsamuusemi rajamist ja antakse ülevaade teppo-tüüpi lõõtspillide kaardistamisest. Räägitakse:

• miks loodi eramuuseum pillimeister August Teppo kodutallu;
• kuidas korraldati kogude moodustamine, ekspositsiooni kujundus ja uurimistöö;
• milliseid meetodeid kasutati Teppo lõõtspillide tuvastamiseks, dokumenteerimiseks ja seisukorra hindamiseks;
• milliseid tulemusi on seni saadud (pillide arv, geograafiline jaotus, tehnilised eripärad).

Esitluse jooksul tutvustatakse praktilisi kogemusi ning järgmisi samme lõõtspillipärandi säilitamisel ja muuseumi arendamisel.

Tänapäevane minoorbassidega Teppo tüüpi pill

Leho Laaser

Ettekandes tutvustatakse tänapäevase minoorbassiga Teppo tüüpi lõõtspilli arendusprotsessi ja hinnatakse selle praktilist väärtust. Räägitakse:

• kuidas vana idee toodi tänapäeva väikese konstruktsioonilise suunamuutusega;
• mida on võimalik võita ja mida kaotada minoorbassi kasutades;
• timmi ja minooride taasavastamisest ning katsetamise tulemustest;
• miks August Teppo valmistas selliseid pille vähe, kuigi Pihkva kandis sugulaspillid olid levinud;
• võrdlustest liblikpilliga.

Esitluse jooksul jagatakse katsetuste kogemusi ja järeldusi minoorbassiga pilli edasise arendamise kohta.

Minu kogemus lõõtsameistrina

Heino Tartes

Olen valmistanud üle 250 Eesti lõõtspilli. Ettekandes jagan oma pikaaegset pilliehituse kogemust ja arutlen järgmiste küsimuste üle:

• kuidas tagada, et heli leviks vabalt ja kergelt;
• millest sõltub lõõtspilli tämber ja hääle levik:
• miks lisame pillile metallornamentikat ja miks kõlakojaga pillidel seda üldjuhul ei kasutata;
• miks on lõõtspilli väike kaal oluline.

Need ja paljud teised lõõtspilliga seotud tehnilised küsimused saavad vastuse.

Paneeldiskussioon: Kuidas sai Teppo lõõtspillist Eesti lõõtspill?

Arutelu juhib Taive Särg, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Muusikal ei ole väärtust ilma inimeseta, kes annab helidele, tegevustele, pillidele ja muule muusikaga seonduvale tähenduse. Muusikateaduses pakuvad huvi küsimused, mis muudab mingi muusika meeldivaks ja oluliseks, ning milliste seaduspärasuste järgi eelistused muutuvad: vahelduvad armastatud stiilid, pillid, laulud.

20. sajandi teisel poolel hakkas Eestis levima rahvamuusika taaselustamise laine ja selle aja jooksul on vahelduvalt esile tõusnud ka erinevad stiilid ja rahvapillid. Mis on mõjutanud eesti rahvamuusika arenguid? Kas toimunud muutused peegeldavad rahvusvahelisi moesuundi, uute kogukondade ja olukordade tekkimist, vajadust vahelduse järele või midagi muud?

Arutleme lähemalt küsimust, miks just Teppo lõõtspill on saanud erilise tähenduse kui „Eesti lõõtspill“. Millal ja kuidas see toimus? Kuidas üldse kujunevad arusaamad sellest, milline pill “sobib Eestile”?

Oodatud on kõik, kel kokkupuude rahvamuusikaga – nii praktikud kui kuulajad. Tule jaga oma tähelepanekuid ja kogemusi!