Sigrid Polding õpib TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava rakendusteatri suunal. Õpingute kõrvalt töötab ta Tartu Noorsootöö Keskuses, kuid sel aastal viibib ajateenistuses.
Uurisime Sigridilt, mis tõi ta õppima kultuuriakadeemiasse, kuidas on õpingud teda tööelus aidanud ning kellele ta soovitaks kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava.
Mis tõi sind õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse kogukonna- ja huvihariduse õppekavale?
Pärast gümnaasiumi võtsin koolist vaba aasta ja läksin tööle Eesti Noorsooteatrisse. Töötades seal klienditeenindajana ja nähes iga päev lapsi teatrist vaimustumas, tekkis mul tunne, et tahaksin ka ise seda vaimustust neis tekitada. Teadsin, et tahan minna Viljandisse, ning valikuks jäid etenduskunstid või kogukonnaharidus ja huvitegevus rakendusteatri suunal. Elu kujunes nii, et sain sisse kogukonnahariduse ja huvitegevuse erialale.
Miks valisid rakendusteatri eriala ning mis sind selle juures paelub?
Mind paelub rakendusteatri eriala juures see, et saan täiskasvanuna mängida ilma, et keegi vaataks mind pahaselt või hindaks selle põhjal.
Kuidas toetavad õpingud sind tänasel ametikohal?
Enne ajateenistusse minekut töötasin natuke üle aasta Tartu Noorsootöö Keskuses. Mäletan selgelt, kuidas minu kursusekaaslane, kellega polnud pikalt kohtunud, andis mulle tagasisidet, et noortega töötades olen muutunud professionaalsemaks, eriti hoiakus ja noortega kontakti loomisel. Kui erialale tulin, polnud mul erilist kogemust huvihariduse valdkonnas noortega töötamises. Mingil hetkel see kogemus tekkis ning see aitas mul olla rahulikum ja enesekindlam.
Kuidas oled suutnud ühendada õpingud ja töö?
Praegu viibin ajateenistuses ning selleks võtsin koolist akadeemilise puhkuse üheks õppeaastaks. Enne ajateenistusse minekut oli kooli ja töö ühendamine minu jaoks lihtne. Kuna meie õppekava õpe toimub sessioonõppena tuleb iga 1,5 nädala tagant neljapäevast laupäevani koolis kohal olla, aga kõik teised päevad on vabad töötamiseks. Töötasin poole kohaga, mis andis piisavalt aega nii koolitöödeks kui tööks. Kui keegi kahtleb, kas on võimalik tulla õppima täistöökoha või pere kõrvalt, siis võin kinnitada, et meie kursusel oli mitmeid inimesi, kes lisaks tööle ja perele suutsid aktiivselt õppetöös osaleda. Edu võti on hea planeerimine, distsipliin ja tugivõrgustik (pere, kursusekaaslased, õppejõud), kes toetavad ja aitavad, kui vaid julged abi küsida.
Milliseid võimalusi avab see eriala tulevikuks?
Tajun, et see on ajas kestev eriala. Noorsootöötajaid ja kogukonnatöötajaid, kes pakuvad huviharidust, on alati vaja.
Kellel soovitad tulla õppima kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekavale? Mis sulle selle õppekava juures kõige rohkem meeldib?
Mind on sotsiaalmeedias mitmel korral üles otsitud ja küsitud selle eriala kohta. Olen soovitanud tutvuda õppekavaga ja küsimuste tekkimisel uuesti minuga ühendust võtta. See õppekava sobib igas vanuses inimestele, kellel on erinevad elukogemused ja tõekspidamised – see muudab meie tunnid mitmekülgseks ja annab võimaluse õppida ka lihtsalt teiste kogemusi kuulates. See sobib neile, kes on valmis olema pidevalt oma mugavustsoonist väljas ja avatud enesearendusele.
Minu jaoks on kogukonnaharidus ja huvitegevus olnud pigem eluõpetus kui kitsalt erialaspetsiifiline õpe. See on andnud mulle arusaama, et inimestevaheliste heade suhete hoidmine on kõige alus. Mulle meeldib selle õppekava juures just mitmekesisus ning pidev väljakutsete otsimine. Meie õppejõud on erinevate kogemustega erialaspetsialistid, kes on valmis jääma eelkõige inimesteks – nad eksivad vahepeal ise ka ja see teeb neist suurepärased juhendajad.
Millise ühe sõnaga kirjeldaksid kultuuriakadeemiat?
Soe.